Kuna Eestis puudub turukorraldus, siis kehtib meil piimatootjatele maailmaturu järgne tootjahind, mis on väiksem kui omahind. Pikaajalisest maailmaturu langusest tulenevalt on raskustes piimatootjad ja töötlejad. Eesti praegune majanduspoliitika ja WTO leping ei võimalda enne liitumist aktiivselt kõiki turukorralduse meetmeid rakendada. Liitumisel ELga rakendub Eestis ühtne EL põllumajanduspoliitika, loomulikult nõuab see meilt ettevalmistusi. Ühtse piimapoliitika instrumendid on tootmiskvoodid, interventsioon, eksporditoetused. Nende turutoetuse meetmete abil oleks Eestis toorpiimahind tootjale umbes 4 krooni kg eest. Samas EL toetused lähtuvad otseselt meie liitumiseelsest tootmisvõimsusest, samuti on meie liitumiseelsed tootmisnäitajad arvestatavad piimakvootide määramisel, mis omakorda määravad ära Eesti tulevased ekspordivõimalused. Eesti huvi on saavutada võimalikult meile soodsaid kokkuleppeid, mida antud juhul madalad sektorinäitajad ohustavad. Seega on meie huvi teha endale selgeks piimasektori turuolukord ja väljavaateid liitumiseelsel ajal ning vastavalt analüüsi tulemusele leida lahendusi, mis jälgiksid WTO lepingut ja aitaksid kaasa piimasektori tuleviku kindlustamisele. Põllumajandusministeerium sai ülesande anda ülevaade piimasektori olukorrast peaminister Siim Kallaselt.

Toetan loomulikult kaasaegset tervel majandusloogikal tuginevat poliitikat, mille kohaselt on taunitav igasugune otsene riigipoolne tugi raskustesse sattunud ettevõtetele. Rahaline abi raskustes firmadele kas läbi otseste toetuste või riikliku kaupade kokkuostu toetab ebaefektiivset majandamist, on ebaõiglane teiste majandusharude suhtes ning kujutab endast reeglina lihtsalt maksumaksja raha raiskamist. Eestis on seni üritanud ettevõtjate otsest toetamist minimeerida ning senised suundumused ei tohiks ka tulevikus muutuda. Teatud tingimustel olen olnud valmis arutama vaid kehtivate toetuste, nagu näiteks seda on maksuvaba kaubanduse lubamine laevadel, äkilise kaotamise mõju pehmendamist. Eesti riigi majanduspoliitika esmane ülesanne on luua võimalikult soodus pinnas ettevõtluse arenguks igas sektoris. Samas teame, et rõhuasetuste muutmine näiteks riiklikes investeeringutes võib iseeneslikult endaga kaasa tuua ärikeskkonna paranemise teatud majandusharudele. Rääkides konkreetselt piimatootmisest, pean tunnistama, et tegemist ei ole majandusharuga, mille telgitagustega ma kõige paremini kursis oleksin. Seetõttu ei saa mul ka peaministrina olla midagi selle vastu, kui põllumajandusminister soovib analüüsida võimalusi majandussektori tugevadamiseks ja arengu kiirendamiseks. Kui analüüsi tulemuseks on soovitus alustada riikliku piimatoodete kokkuostuga või toetada konkreetseid ettevõtteid, siis võin aga kinnitada, et minu kui valitsusjuhi toetust need ettepanekud ei leia.