Tehnilise poole pealt on digitaalallkirja kasutuselevõtu peamine takistus olnud kaardilugejate nappus. Inimesed kardavad, et kaardilugejad on mingi suur ja kallis seade, kuid lihtne kardilugeja maksab 400-500 krooni. Samuti on olnud keeruline kaardilugejate installeerimine arvutitele, kuid selle vastu on nüüd rohi olemas. Aadressilt www.vaatamaailma.ee/idkaart leiate lihtsas keeles juhendi ID-kaardi lugeja ja ID-kaardi rakenduste installeerimiseks oma arvutisse.

Praktikas on seega digiallkirja igapäevase kasutamise suurim tõrge hetkel nii riigiametnike kui eraettevõtete vastumeelsus ja inertsus digiallkirjaga dokumentide aktsepteerimisel. Kuigi seadused tunnistavad digitaalallkirja võrdseks tavaallkirjaga (üksikute eranditega riigiteenustes), proovitakse ikkagi asju ajada harjumuspärasel viisil.

Kutsun üles kõiki, kel ID-kaart taskus ning kaardilugeja arvutis, järjekindlalt nõudma digitaalselt allkirjastatud dokumentide vastuvõtmist ja aktsepteerimist.

Ise otsustasin juba oktoobris oma elukohta muutes esitada rahvastikuregistrile kõik vajalikud andmed digiallkirjaga. Kui seda võimalust uurisin, olid ametnikud esmalt tõrksad. Seejärel tunnistasid, et seadus kohustab neid digiallkirjaga taotluseid aktsepteerima ja lõpuks võeti mu digidokumendid kenasti vastu. Siit moraal: enamus ametkondi saavad digiallkirjaga hakkama küll, tuleb neid vaid veidi raputada ja tegutsema sundida! Tööd see neile juurde ei too, küll muudab rutiini.

Minu arust on olulisemad suhtlustasandid, kus juba täna kodanik saaks igapäevaseid asjaajamisi digiallkirjaga kiiremini ja mugavamalt ajada järgmised:

Kodanik-riigiametnik tasand. Kõikvõimalikele ametkondadele esitatavaid avaldusi ja tõendeid saab juba täna saata oma töö või koduarvutist, ilma et peaks kulutama aega ja närve ametniku ukse taga. Veelkord ? digiallkirjaga dokumenti peab enamus ametkondi aktsepteerima ? nõudkem seda siis!

Kodanik-ettevõte tasand. Tänaseni ei ole minu teada ükski Eesti ettevõte tunnustanud digiallkirja ametlikult oma kliendisuhtluses. Tehinguid saab internetis teha ikkagi vaid pankade paroolide alusel, kuid iga uut tüüpi tehingu jaoks peab pangas füüsilise allkirjaga uue raamlepingu sõlmima. Laenu taotluse saab küll esitada pangale Internetis, kuid laenulepingu ja iga muudatuse tegemiseks peab ikka kohale minema. (selle lause võib ära jätta, kui pikaks läheb)

Eelmisest nädalast võimaldab Eesti Ühispank Uneti klientidele digiallkirja kasutamist - enam ei pea asjaajamise lõpus füüsilise allkirja pärast ikkagi panka minema. Tean, et ka teised suurfirmad liiguvad selles suunas ja lähikuudel tuleb välja veel mitmeid digiallkirja rakendusi.

Ettevõte-ettevõte tasand. Kõik kontoritöötajad kasutavad arvutit kõige rohkem töötaja rollis. Suhtlus äripartneritega on koht, kus digiallkiri väga suure aja- ja kuluvahendite kokkuhoiu annab. Vaata Maailma sihtasutuses esitan ma tellimusi, kinnitan pakkumisi ning väljastan arveid vaid digiallkirjaga kinnitatult. Esimestele arvetele kirjutasin juurde, et paberi peal arvet ei järgne, kuna seadus käsib, siis peate hakkama saama. Tean, et panin sellega nii mõnegi firma raamatupidamise osakonna sisekorra reegleid ümber tegema. Ja kui mõni partner ei soovi digiallkirjaga tellimust aktsepteerida, siis oma viga, jääb tellimusest ilma. Seni pole keeldujaid olnud, eks raha paneb ikka ennast liigutama.

Nagu paljude muudegi tehniliste lahenduste puhul ilmneb ka digiallkirja puhul selgelt mastaabiefekt. Ehk mida rohkem inimesi, ettevõtteid ja ametkondi oma igapäevaste tööde ja asjaajamiste juures digiallkirja kasutab, seda rohkem rakendusi ja kasutusvõimalusi (loe: mugavust ja kokkuhoidu) kõigi jaoks tekib. Tänaseks välja antud 80 000 ID-kaardi omanikul on ajavõidu ja mugavuse nimel vaja teha vaid kahte asja: muretseda endale kaardilugeja ning hakata digiallkirja aktiivselt kasutama. Ja nõuda seda ka ametnikelt!

Autor: Alar Ehandi