Eesti arhitektuurist õhkub Saksa mõjusid

Eelmise sajandi kahekümnendatel aastatel hakkas Eestis tööle oma arhitektkond, kes oli peamiselt kujunenud saksa kultuuriruumis. 1910. aastatel, ajal, mil Eesti arhitektid Saksamaal viibisid, oli traditsio-nalism seal üks kõige kuumemaid trende arhitektuuris.

?1920. aastate traditsionalismi taga on rahvuslik-konservatiivsed kodumaad väärtustavad suhtumised,? räägib arhitektuuriajaloolane Mart Kalm. ?Kodumaa traditsioonilist maastikku ja vanu ehitisi peeti ilusateks, headeks ja õigeteks. Eestis tähendas see samuti, et traditsionalistid võtsid eeskujuks kohalikke, vanu, ilma professionaalse arhitektita kavandatud kõrtsihooneid, pastoraate ja suuremaid talusid.?

Saksamaa traditsionalism võis olla palju lopsakam ja uhkem, sest nende pärand oli võimsam. Meil oli ta põhjamaiselt karune, endasse sulgunud, väikeste tiheda ruudustikuga akendega paksus müürimassis.

Talutraditsionalism oli 1920.?30. aastatel traditsionalismi erivorm. Tekkis suur vajadus uute taluhoonete järele, kui maareformiga moodustati üle 50 000 asunikutalu.

Talutraditsionalism oli loogiline jätk ja samade põhimõtete ülekandumine uutesse oludesse, kohandudes asunike külaoludele. Puumajadele oli iseloomulik püstlaudis, mille lauavahed kaeti peene liistuga. Seda hakati nimetama asunikulaudiseks, selgitab Kalm.

?Tollane ehitustalitus oli projektbüroo, mis valmistas asunikele maapiirkondadesse majade projekte. Selle asutuse esimene juht oli baltisakslasest arhitekt Erich Jacoby, kes oli 1920. aastate tradit-sionalismi üks paremaid viljelejaid. Tema käe all said noored Eesti arhitektid ? August Volberg, Edgar Velbri, Arnold Väli, Jaagup Linnakivi ? Tallinna Tehnikumis 1920. aastatel koolitust ning siis kujunes välja nende projekteerimislaad,? räägib Kalm.

Tol ajal anti välja teost ?Maaehitusi?, kust võis leida soovituslikke nõuandeid, kuidas maale peaks ehitama. Arhitekt August Volberg selgitas, et uued talud peaksid olema koosehitused, ehk laut, küün, elumaja ühes reas sama katuse all.

Üks Volbergi argument oli oluline stiili seisukohalt ? kui kõik on ühe katuse all, siis saab taluhoonele suurema mahu kõrge katusega. Seetõttu säiliks Eesti maastikku kujundav traditsiooniline rehielamu tüüpi hoonemaht. Selles oli saksa Heimatkunsti ideoloogiat. Traditsiooniline sajandites kujunenud maastikupilt on väärtus, mida peetakse ilusaks. Volberg püüdis seda sama hoiakut säilitada.

Traditsionalismile on omane põhinemine ausal ja ehedal käsitöö traditsioonil. Puusepad tegid trepi käsipuud, trepiastmed ja palju muid detaile käsitsi. See on laad, kus käsitöömeisterlikkus on otsustava tähtsusega.

1940.?50. aastatel sobis samuti traditsiooniline vorm, sest inimesed janunesid pärast sõda millegi turvalise, rahuliku ja koduse järele. Teine asi oli see, et moodne arhitektuur oli keelatud. Vahetult pärast sõda domineerinud arhitektide seas oli juhtival positsioonil näiteks Peeter Tarvas, kes oli õppinud saksa kultuuriruumis 1930. aastate lõpus. Ta oli erakordselt mõjuvõimas arhitekt, seetõttu domineeris esimesel sõjajärgsel kümnendil Eestis saksamaitseline 1930. aastate ehituskunst.Tollane traditsionalism oli lihtne, tagasihoidlik ja baseerus käsitsitööl, mida mehed oskasid veel ise teha.

?Traditsionalism on selline väikekodanlikult idülliline, lihtne ja rahvalik arhitektuur, mida teatud elanikkond jääb alati tahtma. Tänapäeval, kui traditsioonilist laadi eramuid tehakse industriaalselt, siis on see muutunud tahes-tahtmata võltsinguks. Ootan tõsiselt, et keegi Eesti arhitektidest tõuseks professionaalsele tasemele traditsionalismi viljelemises,? loodab Kalm.

Kalm on täheldanud, et tänapäeva edumeelsed noored arhitektid on vaimustatud Põhja-Euroopa 1950.?60. aastate puitmodernismist.

?Selles laadis on olemas kohalikku eripära, rahvusvahelist moodsust, millele puit annab kohaliku intiimsuse,? selgitab Mart Kalm.

Autor: Sigrid Suu