Euroopa Liit vajab tugevat täitevvõimu

Kuid lisaks destruktiivsete muutuste vältimisele tehti konvendile ettepanek ülemkogu demokraatliku seaduslikkuse tugevdamiseks, lastes selle presidenti valida kas parlamendil või valimiskolleegiumil, kus on samuti rahvusparlamentide esindajad.

See ettepanek on oma eelkäijatest tublisti üle. Saksamaa ja Prantsusmaa on pakkunud süsteemi kahe valitava presidendiga: ülemkogu liikmete valitud ülemkogu presidendiga ja Euroopa parlamendi valitava komisjoni presidendiga. See on silmatorkavalt halb idee, mille rakendumisel oleksid garanteeritud kahe võimukeskuse jätkuvad kokkupõrked.

?Kuueteistkümne jõugul? on täielikult õigus ? ELil peaks olema üks president. Maailmas, kus ohus on sise- ja välispoliitiline julgeolek, vajab EL tugevamat täitevvõimu, mis sündmustele kiiresti reageerida suudaks. Kui ülemkogu presidentuur jätkuvalt roteerub, on loogiline üksus, millele anda täidesaatev võim, komisjoni president. Kuid praegu ei vastuta komisjoni president piisavalt valijate ees. Vaja on põhjalikku poliitilist reformi.

Kahjuks ei tee ettepanek valikut reformi kahe alternatiivi vahel: komisjoni presidendi valimine Europarlamendi või rahvusparlamentide esindajaid sisaldava valimiskolleegiumi poolt. Esmapilgul võivad need kaks valikut tunduda sarnased, kuid seda need ei ole. Esimene juhiks ELi parlamentaarse valitsemisvormi juurde, kus Euroopa parlamendil oleks õigus komisjoni usaldushääletusega ametisse nimetada ja tagandada. Teine aga oleks samm presidentaalse valitsusvormi poole.

Teekond parlamentaarse mudeli poole on Euroopas tuttavam ja võib algul tunduda ohutum. Pikemas perspektiivis võib see muutuda ebausaldusväärseks teeks. Võttes arvesse Euroopa poliitilist heterogeensust, on äärmiselt ebatõenäoline, et Euroopa parlamenti juhiks üheparteiline enamus. Euroopa komisjon, mis annab aru jagunenud Euroopa parlamendi ees, jääks seega kinni koalitsioonivalitsuste tavalise ebaefektiivsuse taha.

Otse valitud komisjonil oleks suur legitiimsus. Samuti oleks see isoleeritud poliitilisest võitlusest Euroopa parlamendis, millega suureneks selle poliitiline efektiivsus. Põhiprobleem on see, et otse valitud komisjoni president võib olla enneaegne: Euroopa ei pruugi radikaalseks muutuseks valmis olla. Seetõttu ongi valimiskolleegiumi idee nii oluline: see lubab järk-järgulist üleminekut riigikorrale, mida pikas perspektiivis soovitakse. Kolleegiumis eraldataks kohad igale riigile proportsionaalselt rahvaarvuga ja iga kolleegiumi kandidaat saaks hääli proportsionaalselt ses riigis üldise hääleõiguse alusel või rahvusparlamendi antud häältele. See sunniks presidendikandidaate riikides võrdselt kampaaniat tegema.

Veel parem oleks, kui volitused valida kolleegiumi liikmeid antaks üksnes rahvusparlamentidele. Need tõmbaksid ligi rohkem valijaid kui valimised Euroopa parlamenti. Euroopa toodaks selle kodanikele lähemale ning rahvusparlamendid saaksid vahetu hääle ELi otsuste kujundamisel.

Riikidele tuleks anda valikuvõimalus nende valimiskolleegiumi häälte eraldamiseks üldise hääleõiguse või rahvusparlamendis hääletamise kaudu. Süsteem võiks areneda ühe otsevalimise suunas ilma konstitutsiooni parandamata. Lõpuks oleks komisjoni president vastutav otse valijate ees. Nii liikus USA samm-sammult presidentaalse demokraatiani 19. sajandi keskpaigas.

© Project Syndicate