• OMX Baltic0,06%298,97
  • OMX Riga−0,21%889,03
  • OMX Tallinn0,18%2 058,65
  • OMX Vilnius−0,02%1 203,64
  • S&P 500−0,33%6 259,75
  • DOW 30−0,63%44 371,51
  • Nasdaq −0,22%20 585,53
  • FTSE 100−0,38%8 941,12
  • Nikkei 225−0,19%39 569,68
  • CMC Crypto 2000,00%0,00
  • USD/EUR0,00%0,86
  • GBP/EUR0,00%1,15
  • EUR/RUB0,00%91,23
  • OMX Baltic0,06%298,97
  • OMX Riga−0,21%889,03
  • OMX Tallinn0,18%2 058,65
  • OMX Vilnius−0,02%1 203,64
  • S&P 500−0,33%6 259,75
  • DOW 30−0,63%44 371,51
  • Nasdaq −0,22%20 585,53
  • FTSE 100−0,38%8 941,12
  • Nikkei 225−0,19%39 569,68
  • CMC Crypto 2000,00%0,00
  • USD/EUR0,00%0,86
  • GBP/EUR0,00%1,15
  • EUR/RUB0,00%91,23
  • 29.08.03, 01:00
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine

Mõisad kuuluvad Eesti maastikku

Mõisate hiilgeajal ? 1913. aastal ? asus Eestis karjamõisaid arvestamata kokku 1354 mõisat. Neist 108 olid kirkumõisad ehk pastoraadid, 69 poolmõisad, 17 linnamõisad ja 11 kuulus aadliomavalitsusena toimivale rüütelkonnale. 122 mõisat olid riigimõisad. Enamik mõisaid ? 1027 ? oli teatud privileege omavad eramõisad, mida kutsuti rüütlimõisateks. Neist 785 olid peamõisad, 242 toimisid aga kõrvalmõisatena. Umbes 600?700 mõisat oli välja ehitatud esinduslike kompleksidena, enamik neist oli rüütlimõisatest peamõisad. Balti aadlikele kuulunud rüütlimõisad võõrandati noore Eesti Vabariigi Asutava Kogu 1919. aasta otsusega. Siit algas mõisahoonete häving ja allakäik, kuigi 1905. aasta revolutsioon oli poolteistsada neist juba hävitanud. Tänapäevaks on 1354 mõisa peahoonetest säilinud veidi üle kolmandiku, ülejäänu on aeg hävitanud. Paljud säilinutest tegutsevad kooli, kultuurimaja, vallavalitsusena, paljud on siirdunud eravaldusse ning avalikkusele suletult kasutusel taas elamutena. Paljud seisavad ka tühjalt ning lagunevad edasi. Mitmed mõisad on aga suuremal või vähemal määral taastatud ning üldusele avatud, kandes meieni piskut mõisaaegsest hiilgusest. Seekordse reisi sihtkohaks valisimegi neli Tallinna lähedal asuvat sellist mõisat: Maardu, Saue, Saku ja Pirgu.
Saue varasem ajalugu on tihedalt seotud sellest 8 kilomeetrit idas asuva Sausti mõisaga (saksa k Sauß), millele Saue ümbruse alad kuulusid. 1620. aastatel eraldasid Sausti mõisa omanikud von Scharenbergid oma valduste lääneosa eraldiseisvaks mõisaks, mis sai nimeks Väike-Sausti (saksa k Klein-Sauß). 1453. aastal esmamainitud Sausti mõisat hakati sellest ajast peale nimetama Suure-Saustiks (saksa k Groß-Sauß).
1629. aastal kuulusid nii Sausti, Saue kui ka Saku mõis Bernhard von Scharenbergile, kes on olnud nii maanõunik kui ka Eestimaa Rüütelkonna peamees. Esinduslikult oli neist kolmest tollal välja ehitatud Sausti mõis, nii Sauel kui ka Sakus oli hoonestus tagasihoidlikum. Saue mõis jäi von Scharenbergide valdusse kuni 1770. aastani, kui 1677. aastal omandas mõisa Johann Fuhrmann. Mõisa hiilgeajad algasid aga 1774. aastal, mil selle ostis Friedrich Hermann von Fersen.

Artikkel jätkub pärast reklaami

Pärast mõisa omandamist alustas ta kohe selle esindusliku väljaehitamisega. Friedrich Hermann von Ferseni peamine teene on aga uue luksusliku barokse peahoone ehitamine, mis vahetas välja seni tagasihoidlikud ehitused. Uue hoone projekti tellis ta Saksamaalt pärinenud kubermanguarhitektilt Johann Schultzilt, kelle projekti järgi oli just valminud keskaegse Toompea linnuse idatiivas asuv kubermanguvalitsuse hoone, mida me tänapäeval tunneme Toompea lossina.
Hoone sai põhiosas valmis 1786. aastaks, mil omanik nimetas mõisa oma nime järgi ümber Friedrichshofiks, et vältida asjatut segiminekut Sausti mõisaga.
1792. aastal ostis mõisa Saku mõisa omanik Karl Fridrich von Rehbinder, 1853. aastal siirdus mõis Otto Ruckteschelli valdusse, kellelt selle 1871. aastal omandasid von Straelbornid. Nendele jäi mõis kuni 1919. aasta võõrandamiseni, mõisa viimane omanik oli Wilhelm von Straelborn. Eesti Vabariigi ajal omandas mõisa Vabadussõja läbi teinud kindral Johannes Erm, kelle perekonna kätte jäi mõis Teise maailmasõjani. Nõukogude ajal täitis mõis mitmeid funktsioone, seal on olnud nii masina-traktorijaam, Eesti Põllumajandustehnika kontor kui ka lasteaed. Alates 1996. aastast on mõis Kriisade eravalduses, kes on mõisat palju korrastanud ja restaureerinud. Just ülirikkalik stukkdekoor teeb Saue mõisa Eestis unikaalseks.
Enamik meist teab Maardut Tallinnast kümmekond kilomeetrit idas asuva tööstuslinnana, mille lõunaotsa läbib Narva maantee. Ajalooliselt kandis Maardu nime aga hoopiski kolm kilomeetrit lõunas asuv paikkond, millel on sajanditepikkune ajalugu. Alles 20. sajandil siirdus Maardu nimi järjest enam tööstuslinnale.
Maardusse rajati mõis juba väga varakult. Esimesed kindlad teated mõisa olemasolu kohta Maardus pärinevad 1397. aastast, kuigi mõningatel andmetel oli mõis olemas juba 1389. aastal. Alates 1520. aastatest kuulus mõis pikalt von Taubede aadliperekonnale. 1647. aastal omandas mõisa Lennart Torstensson, 1662. aastal aga Jacob Höppener.
Uus ajajärk algas mõisas 1663. aastal, mil selle omandas Fabian von Fersen. Uus omanik lasi üsna pea püstitada mõisa esindusliku peahoone, mis oli tollal arvatavasti nii ümbruskonna kui ka terve Eesti üks toredamaid. 1660. aastatel püstitatud kahekorruseline kivist peahoone valmis Jacob Stael von Holsteini projekti järgi. Sellele palladionistlikuks nimetatud baroksele peahoonele on iseloomulik kolmeosaline põhiplaan ? laiemale keskosale lisanduvad külgedes kitsamad tiibosad. Fassaadil on veidi eenduvad hoone tiibosad, tagaküljel aga keskosa. Hiljem püstitati sama plaanilahendusega 17. sajandil Eestis veel teisigi mõisahooneid. Neist on meie päevini säilinud 1698. aastal valminud Virumaal asuv Aa mõisahoone ning Lahemaal paiknev Palmse mõisahoone, mille ehitamist alustati 1697. aastal. Maardu mõisahoone on neist aga vanim, olles samas ka peaaegu ainus 17. sajandi kivist mõisahoone, mida ei ole edaspidistes sõdades ning muudes ajaloovintsutustes maha põletatud. Nii Palmse kui ka Aa mõisahoone on 18. sajandil maha põlenud ning põlemisjärgselt ning ka hiljem ümber ehitatud.
Põhjasõja käigus võõrandati Maardu mõis 1710. aastal von Fersenitelt, misjärel see sattus keisrinna Katariina majanduskontori kätte. Kuigi Vene väed kasutasid Põhjasõjas põletatud maa taktikat, oli Maardu mõis noil aegadel Lagedi ja Harku mõisahoone kõrval üks väheseid, mis rüüstamata jäi. Seepärast muutus Maardu tollal ka kõrgseltskonna armastatud väljasõidukohaks. 1726. aastast pärineb mõisahoone vanim kirjeldus. 1727. aastal omandas Maardu mõisa Gustav Reinhold von Löwenwolde. 1729. aastal müüs ta mõisa kindral Hermann Bohnile, kelle omandusest siirdus mõis 1747. aastal abielusidemete kaudu von Brevernite aadliperekonnale, kelle valdusse see jäi kuni 1919. aasta võõrandamiseni. Mõisa viimane omanik oli Otto von Brevern. 18.?19. sajandil ehitati mõisahoonet mitu korda ümber, samuti lisati sellele ühekorruselised tiibhooned. Näiteks mõisa esindusruumide interjöör pärineb 19. sajandi teisest poolest. Samas jätsid need ümberehitused 1660. aastatel valminud barokkhoone plaanilahenduse peaaegu täielikult puutumata, mistõttu Maardut võib täie õigusega nimetada Eesti üheks paremini säilinud 17. sajandi mõisahooneks, kuigi selle ruumide historitsistlikud interjöörid meenutavad 19. sajandi lõpuosa. Samas on rootsiaegne hõng säilinud võlvitud keldriruumides, samuti on mõisas alles teisele korrusele suunduv algne paekivitrepp.
Pärast võõrandamist tegutses mõisas kuni 1956. aastani kool. Seejärel sai sellest kolhoosikeskus, väikeste kolhooside liitmisel aga Kostivere sovhoosi osakonnakeskus. Kostivere sovhoos lasi hoone 1970. aastate teisel poolel restaureerida, andes talle kultuurifunktsiooni. 1980. aastatel Tallinna Näidislinnuvabrikule (praeguse Talleggi eelkäija) kuulunud mõis siirdus 1992. aastal Eesti Panga omandusse, kes rajas sinna õppe- ja puhkekeskuse. Viimase kümne aasta jooksul on mõis teistkordselt renoveeritud ning kujunenud koolituse läbiviimise soositud paigaks, samuti pidulike vastuvõttude ja tähtpäevade pidamise kohaks.

Artikkel jätkub pärast reklaami

Pirgu ümbruse alad kuulusid keskajal Püha Brigitta (Pirita) kloostrile, kust tuleneb arvatavasti ka koha nimi. Hiljem kuulus Pirgu ümbrus Angerja mõisale, mille omanikud von Uexküllid eraldasid 1662. aastal Pirgu omaette mõisaks. Mõisa esimene omanik oli Otto Johann von Uexküll. 18. sajandil kuulus mõis von Peetside suguvõsale.
Mõisa esinduslik väljaehitamine sai alguse 1819. aastal, mil mõisa ostis Gideon von Staal. Tema omanduses oli varem olnud kümmekond kilomeetrit kagus asuv Hõreda mõis, mille ta oli just ehitanud välja esindusliku klassitsistliku peahoonena. Luksusliku hoone ehitamine oli ta viinud aga pankroti äärele, mistõttu Gideon von Staalil tuli äsja valminud hoonega Hõreda mõis maha müüa ning osta endale midagi odavamat ning jõukohasemat. 1819. aastal müüski ta Hõreda mõisa Alexander von Baumgartenile ning ostis selle raha eest Juuru kihelkonna väikseima mõisa ? Pirgu.
Varem tagasihoidliku hoonestusega Pirgule rajas Gideon von Staal Hõredaga stiili poolest sarnase kõrgklassitsistliku peahoone, kuid majanduslikku seisu arvestades ehitati hoone suhteliselt väike. Arvatavasti 1820. aastatel valminud mõisahoone on Eesti üks väheseid stiilseid kõrgklassitsistlikke väikemõisaid. Sarnaselt Hõredaga on ka Pirgu mõisa keskosas kuppelkatus nelja joonia sambaga. Portikuse ülaosa on Pirgul kujundatud rõduna, eeskujuks arvatavasti Järvakandi mõis.
Pärast Teist maailmasõda jäi mõisahoone varemetesse ning oli 1980. aastateks lootusetult lagunenud. Hoone taastati 1984?87, andes talle algsele lähedase väliskuju ja interjöörid. Hoones tegutses muu hulgas Pirgu mälusektor. 1994. aastal omandas mõisa Ruth-Kaja Pekk.
Tallinnast kümmekond kilomeetrit lõuna pool asuva Saku mõisa ajalugu ulatub tagasi keskaega. Mõisat on esmamainitud 1489. aastal, mil ta siirdus Hans Frese omandusest Jürgen Mussyke valdusse. 15.?16. sajandil kuulus mõis Tödwenite ja Meckside omandusse. 1608. aastal omandas mõisa Sausti mõisa omanik Bernhard von Scharenberg, kes ehitas oma elumaja aga Saustile. 1730. aastal ostis Saku mõisa Adam Johann Hueck, kelle pärijad müüsid mõisa 1765. aastal Otto Magnus von Rehbinderile. Tema poeg Karl Friedrich von Rehbinder rajas 1820. aastatel Saku mõisa õllekoja, mida peetakse Saku Õlletehase alguseks.
Esindusliku peahoone ehitas mõisa Karl Friedrichi poeg Paul Eduard von Rehbinder. 1830. aasta paiku valminud hoone oli tollal Eesti üks rikkalikumaid ning suurejoonelisemaid. Hoone arhitekt ei ole teada, kuid Sakut on peetud Peterburi ühe tipparhitekti Carlo Rossi tööks.
1876. aastal rajas mõisa tollane omanik Valerian von Baggehufwudt väikese õlleköögi asemele suure õlletehase, millega algas tänini jätkunud õlle tööstuslik tootmine. Kuni 2002. aastani asus mõisahoones Saku vallavalitsus. Saku mõisas on stiilne sammassaal, kaheksanurkne vestibüül ning rikkalik sammasportikus. 19. sajandi lõpp lisas klassitsismile hulga historitsistlikke laemaalinguid. 1960.?80 aastatel mitmes järgus tehtud restaureerimistöid kroonis 2001.?2002 läbi viidud põhjalik renoveerimine. Selle käigus kohendati hoone Saku Maja hallatavaks seminari- ja konverentsikeskuseks. Teisele korrusele rajati ka hotellitoad.
Autor: Valdo Praust

Seotud lood

Äriplaan 2026

Äriplaan 2026

Uurime välja Eesti majanduse arengusuunad 2026. aastal, et ettevõtjatel ja tippjuhtidel oleks, millele tuginedes järgmist aastat planeerida.

Kas eksport ja kaitsetööstuse areng võiksid Eesti majandusele uue käigu sisse aidata? Kuidas näevad Põhjamaade ettevõtjad ja tippjuhid Eesti võimalusi rahvusvahelisel areenil ning kas nad plaanivad siia investeerida? Kuhu investeerivad ning millele tõmbavad pidurit Eesti ettevõtjad? Missugune on riigi äriplaan 2026. aastaks? Kõigile nendele küsimustele saad vastuse 17. septembril Eesti mõjukaimal majanduskonverentsil Äriplaan!

Enda kogemust tulevad Eestisse jagama ülemaailmse ulatusega Rootsi masina- ja metallitööstusettevõte Hanza AB asutaja ja tegevjuht Erik Stenfors ning Telia Company president ja tegevjuht Patrik Hofbauer.

  • Toimumisaeg:
    17.09.2025
  • Alguseni:
    2 k 4 p 23 t
  • Toimumiskoht:
    Tallinn

Hetkel kuum

Podcastid

Tagasi Äripäeva esilehele