Mõisad kuuluvad Eesti maastikku

Pärast mõisa omandamist alustas ta kohe selle esindusliku väljaehitamisega. Friedrich Hermann von Ferseni peamine teene on aga uue luksusliku barokse peahoone ehitamine, mis vahetas välja seni tagasihoidlikud ehitused. Uue hoone projekti tellis ta Saksamaalt pärinenud kubermanguarhitektilt Johann Schultzilt, kelle projekti järgi oli just valminud keskaegse Toompea linnuse idatiivas asuv kubermanguvalitsuse hoone, mida me tänapäeval tunneme Toompea lossina.

Hoone sai põhiosas valmis 1786. aastaks, mil omanik nimetas mõisa oma nime järgi ümber Friedrichshofiks, et vältida asjatut segiminekut Sausti mõisaga.

1792. aastal ostis mõisa Saku mõisa omanik Karl Fridrich von Rehbinder, 1853. aastal siirdus mõis Otto Ruckteschelli valdusse, kellelt selle 1871. aastal omandasid von Straelbornid. Nendele jäi mõis kuni 1919. aasta võõrandamiseni, mõisa viimane omanik oli Wilhelm von Straelborn. Eesti Vabariigi ajal omandas mõisa Vabadussõja läbi teinud kindral Johannes Erm, kelle perekonna kätte jäi mõis Teise maailmasõjani. Nõukogude ajal täitis mõis mitmeid funktsioone, seal on olnud nii masina-traktorijaam, Eesti Põllumajandustehnika kontor kui ka lasteaed. Alates 1996. aastast on mõis Kriisade eravalduses, kes on mõisat palju korrastanud ja restaureerinud. Just ülirikkalik stukkdekoor teeb Saue mõisa Eestis unikaalseks.

Enamik meist teab Maardut Tallinnast kümmekond kilomeetrit idas asuva tööstuslinnana, mille lõunaotsa läbib Narva maantee. Ajalooliselt kandis Maardu nime aga hoopiski kolm kilomeetrit lõunas asuv paikkond, millel on sajanditepikkune ajalugu. Alles 20. sajandil siirdus Maardu nimi järjest enam tööstuslinnale.

Maardusse rajati mõis juba väga varakult. Esimesed kindlad teated mõisa olemasolu kohta Maardus pärinevad 1397. aastast, kuigi mõningatel andmetel oli mõis olemas juba 1389. aastal. Alates 1520. aastatest kuulus mõis pikalt von Taubede aadliperekonnale. 1647. aastal omandas mõisa Lennart Torstensson, 1662. aastal aga Jacob Höppener.

Uus ajajärk algas mõisas 1663. aastal, mil selle omandas Fabian von Fersen. Uus omanik lasi üsna pea püstitada mõisa esindusliku peahoone, mis oli tollal arvatavasti nii ümbruskonna kui ka terve Eesti üks toredamaid. 1660. aastatel püstitatud kahekorruseline kivist peahoone valmis Jacob Stael von Holsteini projekti järgi. Sellele palladionistlikuks nimetatud baroksele peahoonele on iseloomulik kolmeosaline põhiplaan ? laiemale keskosale lisanduvad külgedes kitsamad tiibosad. Fassaadil on veidi eenduvad hoone tiibosad, tagaküljel aga keskosa. Hiljem püstitati sama plaanilahendusega 17. sajandil Eestis veel teisigi mõisahooneid. Neist on meie päevini säilinud 1698. aastal valminud Virumaal asuv Aa mõisahoone ning Lahemaal paiknev Palmse mõisahoone, mille ehitamist alustati 1697. aastal. Maardu mõisahoone on neist aga vanim, olles samas ka peaaegu ainus 17. sajandi kivist mõisahoone, mida ei ole edaspidistes sõdades ning muudes ajaloovintsutustes maha põletatud. Nii Palmse kui ka Aa mõisahoone on 18. sajandil maha põlenud ning põlemisjärgselt ning ka hiljem ümber ehitatud.

Põhjasõja käigus võõrandati Maardu mõis 1710. aastal von Fersenitelt, misjärel see sattus keisrinna Katariina majanduskontori kätte. Kuigi Vene väed kasutasid Põhjasõjas põletatud maa taktikat, oli Maardu mõis noil aegadel Lagedi ja Harku mõisahoone kõrval üks väheseid, mis rüüstamata jäi. Seepärast muutus Maardu tollal ka kõrgseltskonna armastatud väljasõidukohaks. 1726. aastast pärineb mõisahoone vanim kirjeldus. 1727. aastal omandas Maardu mõisa Gustav Reinhold von Löwenwolde. 1729. aastal müüs ta mõisa kindral Hermann Bohnile, kelle omandusest siirdus mõis 1747. aastal abielusidemete kaudu von Brevernite aadliperekonnale, kelle valdusse see jäi kuni 1919. aasta võõrandamiseni. Mõisa viimane omanik oli Otto von Brevern. 18.?19. sajandil ehitati mõisahoonet mitu korda ümber, samuti lisati sellele ühekorruselised tiibhooned. Näiteks mõisa esindusruumide interjöör pärineb 19. sajandi teisest poolest. Samas jätsid need ümberehitused 1660. aastatel valminud barokkhoone plaanilahenduse peaaegu täielikult puutumata, mistõttu Maardut võib täie õigusega nimetada Eesti üheks paremini säilinud 17. sajandi mõisahooneks, kuigi selle ruumide historitsistlikud interjöörid meenutavad 19. sajandi lõpuosa. Samas on rootsiaegne hõng säilinud võlvitud keldriruumides, samuti on mõisas alles teisele korrusele suunduv algne paekivitrepp.

Pärast võõrandamist tegutses mõisas kuni 1956. aastani kool. Seejärel sai sellest kolhoosikeskus, väikeste kolhooside liitmisel aga Kostivere sovhoosi osakonnakeskus. Kostivere sovhoos lasi hoone 1970. aastate teisel poolel restaureerida, andes talle kultuurifunktsiooni. 1980. aastatel Tallinna Näidislinnuvabrikule (praeguse Talleggi eelkäija) kuulunud mõis siirdus 1992. aastal Eesti Panga omandusse, kes rajas sinna õppe- ja puhkekeskuse. Viimase kümne aasta jooksul on mõis teistkordselt renoveeritud ning kujunenud koolituse läbiviimise soositud paigaks, samuti pidulike vastuvõttude ja tähtpäevade pidamise kohaks.