Ülitihe konkurents siseturul ja hambutus välisturul on märksõnad, mis iseloomustavad Eesti mööblitööstust. Samas, inimesed eelistavad moodsale disainile lihtsat ja taskukohast ning läände müüb enamik tootjaist vaid nimetuid juppe. Ring paistab esmapilgul suletud ja väljapääsu nagu ei leidukski.
Ilmselt nende tarvis, kes vaikselt allhanget nohistavad teha, ei juhtugi midagi. Vähemasti oluliselt paremaks nende jaoks vaevalt midagi muutub ka siis, kui EL meie jaoks järgmisel aastal oma uksed avab. Ikka jääb nende heaolu sõltuma eelkõige lõpptootja suvast ja käekäigust. See ei tähenda muidugi, et neil peaks halvasti minema ? pigem on neil ees tüüne vaikelu ilma eredamate verstapostideta.
Paremaks läheb, nagu ütles ka TOPi võitnud Tiksoja Puidugrupi tegevjuht ja üks omanikke Hanno Murrand, ikka ainult neil, kes selle nimel ise pingutavad. Ka Eesti Disainerite Liidu esimees Martin Pärn on toonitanud, et koore riisuvad firmad, kes lähevad turule disainitud omatoodanguga. Siiski ei piisa vaid heast mõttest ? see on vaja ka osavalt maha müüa. Siin, nagu teistelgi elualadel maksab vanasõna ? julge hundi rind on rasvane.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Selles mõttes on seekordne TOPi võitja nagu õpikust maha astunud. Ta omab algusest peale täpset visiooni, mida ja kuidas teha. Ta ei üritagi olla multifunktsionaalne tehes kõike, mida võiks elus vaja minna. Ta ei viska partnereid otsides lihtsalt konksu välja lootuses, et keegi ehk selle alla neelab. Ta on aasta-aastalt stabiilselt ja jõuliselt arenenud ja laienenud. Ta müüb oma toodangut Euroopa kataloogikaubamajades ja kaubanduskettides. Ka firma töötajad pole alamakstud, nagu see enamasti Eestis kipub olema.
Kõik on justkui ideaalne, kuid on siiski üks väike aga ? laias maailmas seda firmat ei tunta. Seega, et olla maailmas edukas mööblitööstur, on vaja veel midagi ? ilmselt geniaalsust ja õnne ning siis veel meeletult tööd igal rindel.