Tulumaksuseaduse järgi on kulu ettevõtlusega seotud, kui see tuleneb töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 13 lõikest 1. Selle kohaselt peab tööandja muu hulgas korraldama töötervishoiuteenuste kättesaadavuse töötajale ning kandma sellega seotud kulud. Seadusest ei ole keeruline välja lugeda, millised kohustused tööandjal lasuvad, kuid oluliselt raskem on selgitada, millal ja kuidas selliseid kulutusi maksustada. Maksuamet nõuab nimelt dokumente, mis ei saa omada maksustamisel tähendust. Seaduse kohaselt võib maksumaksja ettevõtlustulust maha arvata kõik maksustamisperioodi jooksul maksumaksja poolt tehtud dokumentaalselt tõendatud ettevõtlusega seotud kulud.

Töötervishoiu ja tööohutuse seadus kohustab tööandjat tegema teatud toiminguid, kuid paljud tööandjad ei ole kursis, millised dokumendid peaksid seda tegevust toetama, et maksuhaldur ei käsitleks nimetatud kulutusi erisoodustuse või ettevõtlusega mitteseotud kuludena. Kui lähtuda maksuameti veebilehel maksude rubriigis ettevõtte tulumaksu all avaldatud teabest, peaks tööandja koostama sellises situatsioonis riskianalüüsi, tegevuskava ja sisekontrolli. Nende dokumentide puudumisel kaasneks tööandjale maksukohustus.

Selline lähenemine ei ole õigustatud, kuna asjaolu, kas tehtud kulutus on ettevõtlusega seotud, saab kindlaks teha ikkagi eelkõige ainult kulutuse eesmärgist lähtudes. Riskihindamise läbiviimine omab olulist tähendust, kuna sellel põhineb kogu töötervishoiu ja tööohutuse korraldus ettevõttes, töökeskkonna parandamiseks vajaminevate meetmete väljatöötamine ja rakendamine ning töötajate teavitamine. Vastav dokument peaks olema piisav ka maksuhaldurile saamaks kindlust, et töötervishoiule või tööohutusele tehtavad kulutused on eesmärgipärased.

Sisekontrolliga, mis põhineb riskianalüüsil, hõlmatakse tööandja tegevus ettevõtte või asutuse tööohutus- ja töötervishoiualase tegevuse kavandamisel, korraldamisel ja kontrollimisel eesmärgiga vältida õnnetusjuhtumeid ja kutsehaigestumisi ning parandada töökeskkonda. Sisekontroll võrdleb seejuures ettevõtte töökorralduse, tehnoloogia, töövahendite, töötingimuste ja sotsiaalsuhete ning töökeskkonna ohutegurite vastavust kavandatule kõigil töötamiskohtadel ning see informatsioon ja seda kandvad dokumendid ei saa olla aluseks maksu määramisel.

Tegevuskava on töötervishoiu ja tööohutuse seaduse rakendus konkreetses situatsioonis, mis on käsitletav ?lisakindlustusena? maksuhalduri ees tõendamaks kulutuste seotust töötervishoiu ja tööohutusega ning raskendamaks maksuhalduril kulutuste vajalikkuse kahtluse alla seadmist. Samas, kui tööandjal tegevuskava puudub, tuleb maksuhalduril ikkagi hinnata iga kord väljamineku, nt vaktsineerimiskulu, vajaduse tulenemist tehtavast tööst.

Tööandja peab korraldama töötervishoiuteenuste kättesaadavuse töötajale ning kandma kulud, kuid probleem on isikute ringis, kellele tööandja on kohustatud ja õigustatud maksuvabalt neid kulutusi tegema. Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse kohaselt ei ole tööandjal õigus teha selliseid kulutusi isikule, kes on temaga võlaõiguslikes suhetes. Kui tööandja teeb vastavaid kulutusi nt töövõtulepingu alusel töötavale isikule, kes küll töötab tööandja ruumides, kuid kellega ei ole töölepingut, siis kuuluvad sellised väljamaksed maksustamisele kui erisoodustused.

Paraku praktikas esineb tihti olukordi, kus tööandja tahtlikult sõlmib tegelikult töösuhte tunnustele vastava suhte isikuga võlaõiguslikuna. Tekib olukord, kus ühes ruumis töötavad koos nii töölepinguline isik kui ka võlaõigusliku lepingu alusel töötaja, kuid neil ei ole õigus saada võrdset kaitset ohutule töökeskkonnale.