Kuidas seaduslikult spämmida?

Varasema enam kui 400 rämpskirja asemel nädalas jõuab mu arvutisse neid nüüd tänu spämmifiltritele vaid neli. Veel pool aastat tagasi oli raske postkastist oma kirju üles leida, igal pool laiutasid Herbal Viagra, nude babes?i, mortgage?i (laenu-) jms pakkumised. Spämm ei ole surnud, kuid ta on nurka surutud. Kui kõik viitsiksid endale filtrid hankida, muutuks spämm arvatavasti sama väikseks (kuigi ohtlikuks) probleemiks nagu viirused. Kes natukenegi mõelda viitsib, selle arvutisse ei satu pea kunagi viirusi, ja kes natukenegi vaeva näeb, selle postkast jääb rämpspostist puutumata. Tulevikus võib filtrite arsenali kuuluda ka n­ö ründavaid vahendeid ?spämmi saanud inimese e-posti filter teeb koheselt rämpsu läkitaja reklaamitavale veebilehele paar tuhat päringut. Selliste päringute kogum ? kui spämmi on saanud nt viis miljonit filtritega varustatud e-posti aadressi ? muudab spämmi saatja elu raskeks ja tema interneti teenusepakkuja tigedaks. Kuna süsteem on ohtlik (nt keegi reklaamib rämpskirjas oma vihavaenlase aadressi või on tegu süütu Hansapanga kliendilehega), peab reklaamitav veebileht kuuluma ka kesksesse inimese hallatavasse musta nimekirja, kust seda enne päringutelainet kontrollitakse. Reguleerimise efektiivsus pole filtrite võimekusega veel võrreldav, kuid võib osutuda prügi nurka surumisel siiski lõplikuks kaalukeeleks.

Nimelt muudab see juba niigi ebaefektiivse tegevuse ka majanduslikult riskantseks ? õigusliku regulatsiooni käivitumisel plaanivad vähemalt USA tarbijakaitsjad alustada ulatuslikku kohtusõda. Ja õiguslik regulatsioon on tulemas ? lõppenud aasta 25. novembril läbis USA senati nn Can-Spam Act, mis jõustus alanud aasta esimesest päevast. Euroopas omandas mullu 31. oktoobril täieliku õigusjõu e-privaatsuse direktiiv ? selleks kuupäevaks pidid ELi riigid viima seadusandluse direktiivi nõudmistega vastavusse. Mõlemad olulised õigusaktid kuulutavad rämpsposti kui tellimata, automatiseeritud masspostituse seadusevastaseks. Rämpsu saatjate tava internetist automaatselt e-posti aadresse korjata ning neid lisaks ka oma partneritelt massiliselt osta on nüüd õigusvastane. Nimelt on vaja ärieesmärgil isikuandmete salvestamiseks ja hoidmiseks vastava isiku nõusolekut. E-posti aadressid aga kujutavad endast üht tüüpi isikuandmeid. Peatse ELiga liitumise tõttu on direktiivile vastavat seadust lähikuudel oodata ka Eestis.

Mis saab siis e-otsepostitusest? Klassikaline lähenemine massilisele e-postitamisele on loobumissüsteem. See tähendab, et rämpspostitaja pakub adressaadile võimaluse edasistest kirjadest loobuda. Süsteemil on aga see viga, et sageli tähendab listist kustutamine tõesti vaid kustutamist, mistõttu satub teie e-posti aadress sinna kiiresti tagasi. Nüüd on otsepostitamiseks vaid üks kindel tee ja see on liitumissüsteemi kasutamine, kus adressaat liitub postituslistiga vabatahtlikult. Õiguslikult tunnistatakse kahte teed: adressaadil on saatjaga eelnev tuvastatav (äri)suhe või on ta andnud kirjade saatmiseks tuvastatava nõusoleku. Ka sellise süsteemi juures on oluline, et adressaat saaks alati edasistest kirjadest loobuda. Liitumissüsteemil on aga üks suur puudus: arenevad filtrid võivad sellised kirjad kinni pidada. Lahendust pakub Habeas ? USA ettevõte, mis laseb paigutada masspostitajatel oma kirjade tehnilisse päisesse tasu eest oma turvamärgi. Selle saamiseks peab kiri vastama teatud nõudmistele, mis seisneb sisuliselt liitumissüsteemi kasutamise kohustuses. Märgi teeb ahvatlevaks tõsiasi, et sellega tähistatud kirjad lähevad kõigist suurematest rämpsufiltritest läbi, sest Habease partneriteks on üle 30 põhilise filtrite arendaja.