Kirbukool ehk kuidas talvel kala saada

Käepidemele järgneb nõtke ridvapits, sellele nooguti, mille võib kinnitada ridva külge näiteks jalgratta niplikummi või plastrüü?i jupikese abil. Veel on olemas vedrunooguti, valmistatud spiraalvedrust, mis sobib püügiks raskemate kirptrikude või kergemate lantidega. Tegelikult on kirbutamisel parimad peened ja tundlikud liistnoogutid, mis võivad olla valmistatud õhukesest metall-liistust või plastist.

Kirbupüügil on tamiili otsas kirptirk (tinast või volframist keha, millesse on joodetud üks pisike konksuke), tamiil ise on peen (0,08?0,14 mm), nooguti tundlik ja ritv pisem kui landipüügil. Kirbu konksule kinnitatakse söödaks sääsevastne, kärbsetõuk, jupike vihmaussi või tainakuulike. Püütakse nii rööv- kui ka lepiskalu. Püük käib peamiselt veekogu põhja kohalt. Mängitamine koosneb võdistamisest ja tõstmisest. Kirptirku võdistatakse nooguti väristamise ja võngutamisega, et võnked kanduks kirbult kaladeni, kes tunnevad seda oma küljejoonetajuga ning tulevad uudistama, et mis värk on.

Landipüügil kasutatakse natuke toekamat ritva kui kirbupüügil ja ka veidi jämedamat tamiili, mille läbimõõt võiks olla 0,15?0,25 mm. Noogutit, mis annab märku kala tonksamistest ja võtmisest, võib kasutada, kuid võib püüda ka ilma, siis tajutakse kala ?lööki? käega ridvalt või nähakse tamiililt ja ridva otsalt. Kala peibutamiseks seotakse tamiili otsa lant, mis oma välimuse ja liikumisega meenutab mõnevõrra kalamaimu ning käivitab röövkalades rünnakuinstinkti.

Landiga püütaksegi eelkõige röövkalu, s.o ahvenat, haugi ja koha, ent vahel võtavad lanti ka lepiskalad, näiteks suuremad latikad. Lantidest eristatakse püst- ja põiklanti. Esimesed seotakse tamiili külge landi otsast, teised landi seljalt.

Kasutatakse erinevaid lisavidinaid ja variante. Nii on näiteks püstlante, millel konks pole küljes jäigalt, vaid pisikese ketikese või tamiililõigu otsas. Viimasel ajal on seejuures populaarsust võitnud plastist värvitilgaga konksud või kolmikud.

Autor: Vladislav Korzets