Kuidas eesti ärimehed sakslastelt Tallinna üle võtsid

Sajandivahetuseks välja kujunenud eesti rahvusest sotsiaalselt ja poliitiliselt edumeelsel ringkonnal ehk nn kodanlusel tuli koos vene kodanluse esindajatega pidada pikka võitlust oma hääleõiguse eest linnaasjade ajamisel. Ent siiski ei lasknud üha kiiremas tempos arenev elu end 19. ja 20. sajandi vahetusel enam kaua siduda täiesti iganenud ning tardunud eeskirjade ja määrustega, mis võimaldasid ainult Kaupmeeste ehk Suurgildi liikmetel (kes olid peaaegu eranditult sakslased või muust rahvusest saksastunud kodanikud) ja nn literaatidel (haritlastel) pääseda linna juhtivasse organisse, magistraati. 1877. aastal kehtestati Baltimail 1870. aasta Vene linnaseadus, mis võimaldas kõigil linnaelanikel osa võtta linnavolikogu valimistest, kui neil oli kauplusi, tööstusettevõtteid või muud kinnisvara ja kui nad maksid linnamakse. Siis alustaski eesti jõukam kiht võitlust võimu pärast Tallinnas. Alles möödunud sajandi algul õnnestus tõusval eesti kodanlusel koos venelastega Tallinna raekojas võimule pääseda. Siitpeale arenes ja tugevnes eestlaste võim tõusvas joones, kogudes majanduslikult uut jõudu eriti Esimese maailmasõja aegse ?kullavihma? tingimustes.

Milliseid võtteid kasutas eesti jõukam kiht oma majanduslike ja ühiskondlik-poliitiliste eesmärkide saavutamiseks?

Tallinna vanemate inimeste suuliste mälestuste, arhiivi- ja ajakirjanduse andmete ning memuaarkirjanduse põhjal võib öelda, et 20. sajandi alguse Tallinna üheks kõige ettevõtlikumaks ja läbilöögivõimelisemaks ärimehes oli Albert Koba. Tema isa oli Plewna kõrtsi omanik. Kõrts asus Pärnu maanteel endise Lutheri mööblivabriku lähedal. Kobadel oli kolm lehma, mis andsid lisa kõrtsist saadavale tulule. Albert õppis alles Aleksandri gümnaasiumis, kui ta juba sai kinnisvara omanikuks. Kord olevat nooreohtu Koba kuulnud pealt seebivabrikant Avaldi ja lihunik Einbergi juttu sellest, et Suka Anton (parun Girard de Soucantonile rahva poolt antud hüüdnimi) müüvat odavalt maad, ruutsülla hind ainult 15 kopikat. Samal päeval olevat Koba läinud kooli asemel otseteed Girard de Soucantoni jutule. Viimane olevat käskinud koos emaga tagasi tulla. Ja juhtuski nii, et poiss olevat oma vanemate rahaga ostnud parunilt ca 15 000 ruutsülda maad. Mõned aastad hiljem olevat ta samuti naeruväärselt odavalt ostnud Wittenhofi alal 35 000 ruutsülda. Kui tulid Esimese maailmasõja aastad, tükeldas ta enamiku nendest maa-aladest rohkem kui 100 krundiks ja müüs kõrge hinna eest maha (näiteks 1915. aastal maksis Viru tänaval 1 ruutsüld 500 rubla). Koba käes olid tollal peaaegu tervenisti ka Pelgulinn, Lilleküla ja Kristiine heinamaa. Olles 1905. aastast linnavolikogu liige, omandas Koba hiljem maju ja krunte ka väljaspool Eesti piire ? Rivieras ja Kaukaasias.

Erakordselt energiline ja kombineerimisvõimeline olevat olnud maalt tühja taskuga Tallinna tulnud talupoeg, pärastine majaomanik ja ettevõtja Tõnis Saarmann. Alustanud vedurijuhi abina ja tehes võlgu, trügis ta edasi jõukuse poole. 1885. aastal, linnavolikogu valimistel oli ta väikekaupmehena (Kleinhändler) üpris tagasihoidliku maksusummaga (2,50 rbl) vaid kolmanda klassi valija. Ka 1889. aastal oli ta veel väikekaupmees. Saarmann aga sammus kindlalt oma eesmärgi poole ja 1893. aastal oli ta esimest korda linnavolikogu liige. Möödunud sajandi algul oli ta juba mitme maja, sauna, pandimaja ja Kirna mõisa omanik, kus tal oli viinavabrik. Tema abikaasale Leena Saarmannile jäi pärandusena pärast mehe surma Kaunisaare mõisa saeveski, kus 1914. aastal oli 15 töölist. Saarmanni kui kapitalisti ettevõtlikkusest annab tunnistust ka fakt, et kombineerides tegi ta sageli võlgu juba rikka mehena. Näiteks 1911. aastal oli ta Karl Einbergile võlgu 10 000 rubla. Tema rikkusest kõneleb aga tõsiasi, et 1911. aastal oli ainuüksi talle kuuluva Paldiski maantee sauna väärtus 66 000 rbl. Ilmselt kasutas Saarmann rikkuse kogumisel ka oma positsiooni linnavolikogu liikmena.

Tallinna rikkaim kinnisvaraomanik sajandivahetusel oli Jakob Kõrv. Ühtlasi oli ta ajalehe Valgus toimetaja. Ajakirjanduse alal tegutsenud eesti ettevõtjaist võiks veel nimetada Andres Perti.

1905. aastal sai Peeter Grünfeldt loa asutadlustaski eesti jõukam kiht võitlust võimu pärast Tallinnas. Alles möödunud sajandi algul õnnestus tõusval eesti kodanlusel koos venelastega Tallinna raea Tallinnas uus poliitiline päevaleht Tööline. Tal puudus aga raha. Kasutades segaseid aegu, ostis Uue Aja toimetaja Andres Pert loa võileivahinna eest ära. Nii sündis Päevaleht, mille esimene number ilmus 1905. aasta teisel poolel.

Tallinna tuntud ärimehed olid tol perioodil ka Jürgensonid. Karl Jürgenson kauples jalanõude ja klaveritega. Tema äri asus Kuninga 4. Kaupluseruumid paiknesid kahel korrusel ja ta poeg oli abiks müümise juures, mängides ostjaile klaverit. Karl Jürgensoni hüüti rahva seas Saapa Jürkaks. Aleksander Jürgenson ehk Vanapoiss Jürgenson oli esialgu pärast maalt saabumist lihtne turukaupmees. Edasi asutas ta pudukaupluse Vanaturu kaelas, mis oli väga hea ja soodne asukoht, sest sealt käis palju rahvast mööda. Ta olevat erakordselt hästi teeninud ja veksleid üldse mitte kasutanud. Järgnevalt ostis ta Raekoja platsile lihakarni ja 1912. aastal omandas ta praeguse õpetajate maja kõrval asuva krundi ja väikese maja ning laskis ehitada sinna suure kivimaja.

Eespool toodud üksikud näited olid mõeldud selleks, et anda pisut konkreetsem ettekujutus eestlastest ettevõtjaist ja sellest, kuidas nad tegid läbi kõik arenguastmed, alustades sageli lihttöölisena ja olles vanas eas juba suurte majade, kaupluste jm omanikud. Tol perioodil, s.o pärast 1904. aastat ja mõningatel juhtudel ka varem püüdsid paljud eesti kaupmehed ja ettevõtjad rõhutada oma ?eesti sugu?, kasutades seda endale rahvusliku turu kindlustamiseks võitluses sakslastega. Taoline kaupmees oli näiteks ka Vanapoiss Jürgenson.

Veel üks tegevusala, kus eesti ettevõtjad ja ärimehed ennast läbi lõid, oli poliitika. Nad jätkasid endiselt võitlust võimu pärast ideoloogilistes asutustes, püüdes haarata enda kätte kirikute ja koolide juhtimist. Ühtlasi püüdsid nad oma ideid levitada ajakirjanduses (nt ajalehtedes Virulane, Valgus, Teataja, Tallinna Teataja), kirjastustegevuse ja raamatukaubanduse kaudu. Kuid kõik see tegevus muutus eriti aktiivseks alles pärast 1904. aasta võidukaid linnavalimisi.

Äärmiselt tähtis oli eestlastel poliitiliste eesmärkide taotlemisel eesti rahvusest advokaatide tegevus. Kui 1890ndate keskel Palmse kooliõpetaja Juhan Umblia käis ühe protsessi asjus Jaan Poska pool, kes siis elas Pikas tänavas oma majas, ja päris, kuidas Tallinnas lugu on eesti haritlastega, vastanud see Umblia mälestuste järgi: ?Nime poolest on meid siin kaks ülikooliharidusega eestlast ? peale minu veel dr Köhler, suur t?ellomängija. Muidu on kõik enne Jakobsoni aegne värk. Sakste käes on varandus, haridus ja võim. Meie ei saa nende vastu midagi ? pole inimesi ega vara.?

Kuid tasapisi olukord muutus. Saksa advokaati talupoeg ei usaldanud ? see oli kõrk ja kõneles halvasti eesti keelt. Seepärast leidsid vähesed olemasolevad eesti eraadvokaadid aja jooksul head teenistust. Näiteks andis advokaadipraksis Jaan Poskale 40 000 rubla aastas.

1900. aastal said linnavolikokku juba üheksa eestlast. Seda eestlaste sissemurdmist ei pannud sakslased miskiks. Kuid sel olid tagajärjed, mis sakslasi järgmistel valimistel jahmatama panid. Silmapaistvamateks meesteks opositsioonis olid siin Juhan Umblia ja Peeter Sorgus. Eriti tähtis oli Umblia telgitagune tegevus: vaeslastekohtu liikmena hoolitses ta Poska nõuandel selle eest, et paljud eesti rahvusest haritlased, kel ei olnud kinnisvara, said hooldajaiks ja sel teel eelolevail linnavalimistel hääleõiguslikeks. Samuti astus ta kinnisvarade hindamiskomisjoni tegelasena tihedamasse kontakti eesti majaomanike ja kaupmeestega, kellest hiljem moodustus kaader valimisvõitluseks. Nii saidki Konstantin Päts, Otto Strandmann, Jaan Sitska, Jaan Teemant ja teised tasa ja targu sakslastele märkamatult üksteise järel hääleõiguse. Eestkostja volitusega linnavalijad said sumadanimeeste nime, kuna parun Rosen olevat hoiatanud pritsimaja koosolekul eesti majaomanikke oma kanges eesti keeles: ?Kas sina siis tõeste tahap valip se Päts, se Temant? Temal ei olep ju muud, kui se sumadan. Tema kõik vara olep ta sumadanis. Kui ta tulep volikokku, ta jagap se vara oma vahel, kui sina neid valip. Siis olep temal se vara ja sinul se sumadan?.

Opositsiooni kujundamisel etendas olulist osa Pätsu Teataja, mille ümber koondus Tartu ülikooli lõpetanud eesti noor haritlaspõlv. Järgnevatel linnavalimistel etendas olulist osa ka 1901. aastal asutatud spordiselts Kalev. 100 aastat tagasi, 1904. aasta 5. jaanuari volikogu valmistel saavutas eesti-vene blokk ülekaaluka võidu sajandeid valitsenud sakslaste üle. Blokk sai uues linnavolikogus 43 kohta, neist 38 kuulusid eestlastele ja viis venelastele. Eestlastest linnavolinike hulgast oli kaheksa kõrgema haridusega (Konstantin Päts, Jaan Poska, Mihkel Pung, Jaan Teemant, Otto Strandmann, Ferdinand Karlson, Voldemar Lender, dr G. Köhler), kellest kõigist kujunesid hilisema Eesti Vabariigi silmapaistvad tegelased.

1904. aasta võitu linnavalimistel võib vaadelda eesti rahvusest eliidi (kodanluse) kui ühiskonnakihi poliitilise formeerumise lõppjärku jõudmist. Ilmselt pidi sellel võidul olema juba küllalt tugev majanduslik aluspõhi. Saanud linnavalitsuse etteotsa, võtsid eestlased vana erakonna tegevuse valju kriitika alla. Vana erakond polevat hoolinud alevite heakorrastamisest, elanike haridusest ega tervishoiust. Uus linnavalitsus ei põhinevat enam nii kitsa aluse peal kui vana. Kõik kinnisvaraomanikud ja kaupmehed olevat linna ülemvalitsuse üle otsustajad.

Võit oli ootamatult suur, tõi joovastust valijatele ja valitutele, tervele eesti rahvale. Detsembrit 1904 võib märkida suursündmusena Tallinna ja kogu Eesti ajaloos: eestlane võttis üle Eesti suurima linna juhtimise, saades oma kätte ajaloolised linna võtmed Tallinna raekojas. Ent suur võit pani võitjatele ka suured kohustused. 1905. aastal valiti poliitilistel põhjustel esimeseks linnapeaks vene rahvusest pangadirektor E. G. Hiatsintov ja järgmisel aastal valiti esimeseks eesti rahvusest linnapeaks Peterburi ülikooli lõpetanud omavalitsus- ja seltskonnategelane Voldemar Lender, kes juhtis linna 1913. aastani.

Autor: Raimo Pullat