Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Ehitusettevõtjat ootavad välismaal erireeglid
Eesti topeltmaksustamise vältimise lepingute tavalise sõnastuse järgi kujutab ehitusplats, montaa?i- või seadmestamistööde koht endast püsivat tegevuskohta ainult juhul, kui tegevus sellisel platsil või sellises kohas kestab kauem lepingus sätestatud tähtajast. Selliseks tähtajaks on enamasti kuus kuud, nagu näiteks lepingutes Rootsi, Soome, Läti ja Leeduga. Mõnes lepingus on see aeg pikem, näiteks lepingutes Hollandi, Belgia ja Austriaga on ajaliseks piiriks üheksa kuud.
Ehitustööd maksulepingute mõistes tähendavad nii hoonete, rajatiste ? teed, sillad, kanalid ? kui ka erinevate torustike ehitamist, samuti kaevandus- ja süvendamistöid. Ehitustööde hulka kuulub ehitiste ja rajatiste renoveerimine, kuid mitte nende tavaline hooldamine. Ehitustööde mõiste hõlmab ka ehitamisele eelnevaid lammutus- ja koristustöid.
Projekti kestvuse kindlaksmääramisel tuleb arvestada sellega, et maksulepingus toodud tähtaeg kohaldub eraldi iga konkreetse ehitusplatsi või -projekti suhtes. See tähendab, et kui Eesti ettevõtja teeb välisriigis ehitustöid mitmes asukohas või mitmele erinevale kliendile ning ükski projekt ei kesta kauem kui maksulepingus märgitud tähtaeg, ei teki Eesti ettevõtjal tavaliselt püsivat tegevuskohta.
Mitme projekti kestvus tuleb liita ainult juhul, kui projektid moodustavad terviku nii geograafiliselt kui ka majanduslikult. Geograafiliselt ja majanduslikult tervikliku projekti näiteks võib tuua ridaelamu ehitamise.
Maksuriski kindlaksmääramisel on oluline tuvastada, kas planeeritav tegevus sisaldub maksulepingus toodud tööde loetelus. Kui see tegevus tööde loetelus ei sisaldu, siis kõnealune nn ehituse erireegel taolisele tegevusele ei laiene.
Mõnede riikidega sõlmitud maksulepingud lülitavad ehitusprojektiga seotud järelevalve- või konsultatsioonitegevuse ehitustööde hulka.
Üheks selliseks lepinguks on Soomega sõlmitud maksuleping. Teised lepingud mainivad ainult järelevalvet, näiteks Saksamaa ja Itaalia lepingud. Kolmandat liiki lepingud ei lülita järelevalve- ega konsultatsioonitegevust ehitustööde hulka, näiteks Suurbritannia või väljaspool Euroopa Liitu Ukrainaga sõlmitud lepingud.
Nagu näha, on püsiva tegevuskohaga seotud regulatsioon maksuõiguses suhteliselt keerukas. Ehitusfirmade puhul lisanduvad teatud erireeglid ja ehitusele omased maksuprobleemid, mis vajavad hoolikat analüüsi ja maksuriskide hindamist.
Autor: Rolan Jankelevit?