USA valik: leppida vanaga või riskida uuega

Samas lähevad Bushi poliitika põhinäitajad vastuollu meie arusaamaga vastutustundlikust parempoolsest eelarvepoliitikast. Nii USA eelarve- kui ka jooksevkonto puudujääk on rekordilised, samuti kasvab kiiresti riigi välisvõlg, ulatudes 7 triljoni dollarini. Kongressi eelarvebüroo ootab tänavu ligi 500miljardilist eelarvepuudujääki ? see on absoluutarvudes USA ajaloo suurim ja on ligi 5% SKPst.

Samal ajal jättis Bill Clinton oma ametiaja lõpul maha eelarveülejäägi 2% SKPst. Kui Eesti valitsus üritaks sellisel kombel eelarvet valitseda, nõuaks Äripäev rahandusministri välja vahetamist. Kuid kuigi kosmilised arvud panevad ahhetama, tuleb USA eelarvet vaadata laiemalt. Üheks eelarvepuudujäägi allikaks on kahtlemata maksukärped. Kuid USA eelarvepuudujäägil on ka mitu paratamatut põhjust. Esiteks sattus Bushi valitsus üldisele majanduslanguse perioodile, mis algas juba Clintoni ametiaja lõpukuudel. Sellesse perioodi jäi ka enneolematu börsilangus ja IT-mulli lõhkemine, mis vähendas valitsuse tulusid. Teiseks sai Bushi valitsus 2001. aasta 11. septembri terrorirünnakuga hoobi, mis pole võrreldav ühegi eelkäija ametiajaga. Rünnaku otsese mõju ehedaimaks näiteks on reisi- ja lennufirmade raskused. Samuti sundis sündmus tõstma riigikaitse kulutusi, mis on viimasel paaril aastal tõusnud umbes 5% võrra aastas, lisaks kulutused USA territoriaalkaitsele. Bushi valitsuse jaoks on terrorismivastane sõda olulisem kui eelarvepuudujääk: nende nägemuses on praegu aeg tegutseda kuludest hoolimata.

Mis toob meid välispoliitika juurde. Kas Iraagi sõda oli vajalik samm, nagu väidab Bush, või oli see ?vale sõda vales kohas valel ajal?, nagu on öelnud Kerry? Bush on teinud vigu. Esiteks saatis USA valitsus rahvusvahelisele üldsusele segaseid sõnumeid selle kohta, miks sõda peetakse. Kui selgus, et massihävitusrelvi ei leitud ? mis, tuletagem meelde, seal kunagi päris kindlasti olid ? hakati väitma, et Saddam Hussein oli niikuinii ohtlik ja vilistas ÜRO sanktsioonidele Viimane on muidugi õige, kuid segadus ei tulnud kasuks.

Samuti ei suutnud USA valitsus konflikti kestvust ja ulatust prognoosida: Bagdad langes kiiresti, kuid seda verisemad on nüüd kokkupõrked mujal. Samas, Iraagi sõja põhiline eesmärk oli ja on muuta Iraak demokraatlikumaks riigiks, mis poleks enam ohuks maailmale ega riigi enda elanikele. Kerry hääletas senaatorina ise Iraagi sõja alustamise poolt, kuid talle ei meeldi viis, kuidas tema oponent on asju ajanud. Ta kinnitab nüüd, et USA oleks pidanud keskenduma Osama bin Ladeni kinnipüüdmisele ning on lubanud tuua armee kuue kuu jooksul Iraagist koju, juhul kui tema plaan õnnestub.

Samas töötab USA praegune valitsus juba selle nimel, et sõda lõppeks, ehitades üles Iraagi kaitsejõude ning valmistades ette vabu valimisi. Kerry on paljuski lubanud seda, mida juba tehakse. Ning mis siis, kui tema plaan ei õnnestu?

Kerry põhiline probleem on selles, et ta on hüplik, nagu Bushi kampaaniameeskond ka igal võimalikul ja võimatul juhul talle nina alla hõõrub. Ühes debatis jõudis Kerry näiteks öelda, et Iraagis on liiga vähe sõdureid ja armee vajab lisaraha, et keskenduda tuleks hoopis kodumaa julgeolekule ning et kaitsekulutused võtavad raha ära pensionäridelt ja teistelt abivajajatelt.

Kahtlemata on Kerryl õigus kõigis kolmes punktis, aga kuidas seda saavutada, kui eelarve on endiselt ainult 100%? Samas tundub, et rahvale sobib hästi arvamus, et kõigele jätkub. Ka Eestis nähakse NATOs ühelt poolt riigi kaitsjat, teisalt aga vingutakse 2% eraldamise üle SKPst kaitsekulutusteks.

Kerry ütleb, et Bushi valides saab maailm ?veel rohkem sedasama?. On valijaid, kellel see külmajudinad peale ajab, ja on valijaid, kes just seda teades kergendatult hingavad.