Head välismaa asjad: välisomanikud on me rikkus

Majanduse kui terviku seisukohast on välisettevõtetel suuremad võimalused ja kogemused oskustööliste väljaõpetamiseks, tõhusaks juhtimiseks, tehnoloogia arendamiseks. Just välisfirmad toovad endaga kaasa keskkonnakaitse ja heategevuse traditsioonid.

ASi Eesti Meedia juhatuse esimees Mart Kadastik on näiteks meedia näitel märkinud, et välisomanikud hoiavad Eesti ajakirjanduse sõltumatuna kohalikest oligarhidest, loovad stabiilsuse ning toovad kaasa suurema seaduskuulekuse. Et oma hüpoteesi kontrollida, saame vaadata, mis juhtus pärast esimest suurt Eesti firmade ülesostmist 1998.?1999. aastal, kui välisomandusse läksid pangad, meedia, mitmed suured börsiettevõtted. Pool kümnendit hiljem võib öelda, et need ettevõtted on välisomanike käe all arenenud.

Pankade üleminek Rootsi kapitalile tõstis ka kogu Eesti majanduse üldist usaldusväärsust välisinvestorite silmis, kinnitab Eesti Pangas 2001. aastal valminud ülevaade. Oma ettevõtte maha müünud eestlased omakorda elavdavad majandust sellega, et investeerivad saadud raha uude ettevõttesse. See ringkäik loob pideva arengu uute firmade loomise ja vanade uuendamise kaudu.

Välisomanduse vastu räägib julgeolekuargument: mis siis juhtub, kui meie majanduse strateegiline haru läheb ühe firma või välisriigi kätte? Suurimat hirmu tuntakse Venemaa ees. Tegelikult ei ole mõtet Venemaad karta, sest praegu on Vene osakaal otsestest välisinvesteeringutest vaid 1,5%.

Valdavad on Rootsi ja Soome, mille osakaal on kahe peale ligi 70%. See kontsentreerumine oleks ohtlik, kui tegemist poleks stabiilsete ja maailma kõige vähem korrumpeerunud riikidega.

Vastuargumendina võib ka väita, et eestlased on truumad kaptenid, kui laev hakkab uppuma: välisinvestor võib alati viia oma tootmise üle mõnda veel soodsama palgatasemega riiki ning kui ta kannatab langust kodus, siis võib ta tõmmata kokku ka tootmise Eestis. Kuid kohalik jääb paigale.

Kuid miks peaks eestlane olema vähem ärimees kui näiteks soomlane? Me näeme ju näiteks rõivatööstuste pealt, et ka Eesti tootjad otsivad töökäsi Hiinast ja mitte Narvast, kui see majanduslikult ära tasub. Seega alluvad kõik vähegi kasumile orienteeritud turuosalised samale majandusloogikale. Argument, et raskused näiteks USA või Saksa majanduses viivad ameerika ja saksa omanikud meilt minema, on aga väär seepärast, et asi toimib pigem vastupidiselt. Ameeriklased ja sakslased viivad oma töökohti odavama tööjõuga riikidesse mitte niivõrd koduse konkurentsi ja raskuste kiuste, vaid just selle tõttu.

Kõige mõjusamaks vastuargumendiks välisomandusele jääb ümberlükkamatu emotsionaalne tunne, et Eesti omandus on väärtus omaette ning seepärast peame oma ettevõtete müügist hoiduma. Neid, kellele emotsioonid on siin majanduslikust mõtlemisest tähtsamad, ei saa ümber veenda. Seda ei peagi tegema.

Võin vaid paralleeliks tuua USA, kus 1980ndatel valitses samuti rahvuslik hirm Jaapani välisomanike ees, kes Ameerika firmasid üles ostsid. Sel perioodil Jaapani majandus õitses ning USA majandusel läks kehvasti.

Siis aga hakkas Jaapanil halvemini ja USA-l paremini minema ja tänaseks on ameeriklased suure osa tollal jaapanlaste kätte läinud ettevõtetest tagasi ostnud. Sama võib juhtuda ka Eestis. Ka meil ostis ju Hans H. Luik juba välisomanikelt Eesti Ekspressi tagasi ning sama tegi oma ettevõttega ka Standardi juhtkond.