?Kui aasta jooksul tehtud ettekirjutused kokku köita, saab paksu raamatu. Põhihäda on selles, et veterinaarkeskuse esitatavad nõuded kogu aeg muutuvad,? kurdab Jüri Järvet. ?Ma ei tea, mis mind homme ees ootab.?

Lihakarni omanik osutab kraanikausile ja räägib, et seitsme inspekteerimise ajal ei jäänud see ühelegi ametnikule ette. Kaheksanda reidi ajal aga öeldi, et see tuleb 20 sentimeetri võrra edasi viia. ?Mis mul üle jäi, tõstsingi kraanikausi ümber, aga see läks mulle maksma 16 000 krooni,? tõdeb ta.

Inspekteerimisaktide arusaadavusest rääkides rehmab Järvet käega: ?Hea tahte korral on ju neist võimalik aru saada, kuid siis ootaks ka mina vastu, et kontrollijad minugi suhtes head tahet välja näitaksid. Selle vastastikuse hea tahte puudumise põhjus peitub ilmselt selles, et inspektorid järgivad seadusi, millest nad ise ka enam aru ei saa.?

Eri maakondade veterinaarkeskusi ühendava veterinaar- ja toiduameti peadirektor Ago Pärtel tuvastas ajakirjaniku umbmäärase küsimuse peale ühe hetkega, millisest lihakarnist juttu on: ?See on üksikjuhtum, kus esitati ametlik vaie ning ametlikult on ka sellele vaidele vastatud. Inspekteerimisakti koostanud ametniku tähelepanu osutati sellele, et akti koostades tuleb ka õigekirjale rohkem tähelepanu pöörata. Tänaseks päevaks peaks olukord olema lahenenud ? ettekirjutuses esitatud nõuded on täidetud ja asjad korras.?

Pärtel lisas, et nende amet pöörab kohalike veterinaarkeskuste järelevalveametnike koolitusele äärmiselt suurt tähelepanu: ?Koolitusi oleme korraldanud nii meie ise kui ka Euroopa Liidu abiga, eraldi oleme tähelepanu pööranud ka aktide koostamisele.?

Ehkki Jüri Järveti sõnul on analoogsete, sageli arusaamatute ettekirjutustega hädas ka teised Lääne-Virumaa lihatootjad, toonitas veterinaarameti juht Ago Pärtel veel kord, et tegu on tema teada tõesti ainulaadse juhtumiga.

?Kõnealuse akti koostanud ametnik töötab meil edasi, aga nagu ma ütlesin, me juhtisime tema tähelepanu tekkinud vigadele. Siin ei ole üldse midagi vaielda ega rääkida,? ütles Pärtel.