Meile harjumatult tähistab punane plafoon seda, et takso on vaba, vastasel korral põleb roheline plafoon. Ja veel üks eripära ? ärge üritage ise takso ust avada ja sulgeda, jätke see töö juhi hooleks. Kusjuures selleks ei pea juht sugugi ise autost väljuma ? piisab ka nupuvajutusest.
Ehkki võõrkeelte oskusega on sealmail, nagu on (seega ei ole!), päästab suuremast hädast jaapanlaste muljetavaldav abivalmidus. Piisab vaid korraks raudteejaama piletiautomaadi juures nõutult seisma jääda, kui paari ingliskeelset sõna tönkav noormees juurde astub ning käte ja kaardi abil selgeks teeb, kuhu kauged külalised sõita soovivad ning automaadist ka õiged piletid välja manab. Sama kehtib hotellis, kus välisukselt vastuvõtuni jõudmiseks tuleb vastata 5?6 püüdlikult kummardava hotellitöötaja naeratusele. Näib, et tööjõupuudust tõusva päikese maal ei ole, kuigi meie mõistes mõttetuid töökohti on seal enam kui küll.
Tokyo südameks on keisririigile kohaselt 19. sajandist pärinev imperaatoriloss. Lossile pääseb ligi vaid kahel päeval aastas ? 2. jaanuaril ning 23. detsembril (viimane on keisri sünnipäev). Lossist edelas asub valitsusasutuste ja luksuslike restoranide poolest huvi pakkuv Akasaka piirkond, sealt ida suunas Ginza ? paik, mis on maailmakuulus eksklusiivsete kaupluste ning ohtra meelelahutuse poolest. Akasakast lõuna suunda jääv Roppongi on aga linna kosmopoliitsem piirkond, kus keeb tormiline ööelu ja mis meelitab kohale väga kirju seltskonna (sealhulgas küll ka kriminaalse).
Ajaloohuvilistel on Tokyos suhteliselt vähe vaadata. Erinevalt näiteks Kyotost või Narast on Tokyo kaasaegne linn, kus valitsevad moodsad pilvelõhkujad, hiiglaslikud sillad ja muljetavaldavad liiklussõlmed. Oma süü on ka 1923. aasta maavärinal ja Teisel maailmasõjal, mis linna kõvasti kahjustas. Nii-öelda vana Jaapani hingust saab tunda kesklinnast kirdes asuvates Ueno ja Asakusa piirkondades ? esimene on Tokyo kultuurikeskus, teine aga nn templite linn. Õhtupimeduse saabudes tasuks aga ette võtta laevasõit Tokyo lahel. Neid pakuvad paljud firmad, enamasti kuulub siis hinna sisse ka õhtusöök.
Jaapani köök on maailmakuulus ning tutvustamist ei vaja. Enne suvalisse söögikohta mahaistumist tuleks põhiline sõnavara endale siiski selgeks teha, sest on peaaegu kindel, et teenindajate sõnavara on ainult jaapanikeelne. Ja väljaspool turistide peamisi liikumisteid ei pruugi olla ka ingliskeelset menüüd. Õnneks lihtsustab valikut piltide ja paljudes kohtades ka roogade makettide olemasolu.
Muide, kõik reisijuhid soovitavad vältida paiku, kus pakutakse vaid Euroopa stiilis toite ? esiteks ei saa loomulikult kuskil mujal nii häid Jaapani rooge kui Jaapanis endas, teiseks aga on sellised restoranid tunduvalt kallimad kui kohalikule köögile orienteeritud kohad.
Jaapani koolilapsed peavad endale selgeks tegema neli erinevat kirja. Kanji on sajandeid tagasi välja arenenud hiina hieroglüüfidest, hiragana koosneb jaapani enda foneetilistest märkidest, mida kasutatakse kanji märkide sidumiseks, katakana on foneetiline süsteem, mida kasutatakse võõrsõnade kirjutamisel, ning romaji on piltlikult jaapani keel kirjutatuna ladina tähtedega. Kanji sisaldab umbes 40 000 märki, kuid kooliprogramm piirdub ligi 3000 märgiga. Toyo-kanji, mida kasutatakse ajalehtedes ning enamikus raamatutes, kasutab umbes 2000 märki. Ning et asja veel segasemaks ajada, siis on ajalooliselt paremalt vasakule järgnevais ridades ülalt alla kirjutatavat jaapani kirja hakatud kirjutama ka rõhtridades vasakult paremale!
Meie puutusime esimest korda jaapani keelega kokku Tokyo lennujaamas. Sealsete piirivalvurite ette ilmunud ajavahest uniste nägudega eestlaste dokumendid ei tekitanud Jaapani ametnikes mingit küsimust, saime templi passi ja tervitussõnad kaasa ? o-haiyo-gozaimasu!
Autor: Tõnu Ojala