Kevadel hakati õppelaene aktiivsemalt sisse nõudma,seetõttu pärivad käendajad nüüd rohkem ka oma õiguste ja kohustuste kohta, kirjutab Postimees.
Kui laenaja ei suuda laenu tagasi maksta või on ta selle välismaale kolides «maha unustanud», tuleb käendajal see tema eest tagasi maksta.Valitsus kinnitas eile sügisel algava õppeaasta õppelaenu summa maksimaalmääraks ühe laenutaotleja kohta 17 500 krooni. See on sama palju kui läinud õppeaastal.
Kui laenusaaja ei maksa laenu tagasi, saadab pank talle esmase meeldetuletuse. Kui sellele ei reageerita, saadab pank kuu aja pärast juba võlgnevusekirja, mille saavad ka käendajad.
Kui võlgnevust ei tasuta, saadetakse veel üks meeldetuletuskiri ning kui seegi jääb vastuseta, annab pank kolm kuud pärast võlgnevuse tekkimist laenu üle riigile.
Riik maksab pangale saamata jäänud laenusumma ära ning hakkab võlgnevust ise tagasi nõudma. Selleks hetkeks on nii laenusaaja kui käendajad riigi silmis õppelaenuvõlglased, mis seab neile mitmeid piiranguid, näiteks ei saa võlgnevuse korral võtta eluasemelaenu, sõlmida mobiiltelefoni liitumislepingut, liisida autot või teha muid ametlikke tehinguid.
Riigi poolt tegeleb õppelaenu sissenõudmisega haridusministeerium. Selle õigusosakonna juhataja Anno Aedmaa sõnul on riik praeguseks laenu ära maksnud umbes 3000 võlgniku eest.
Kui üks käendajatest laenu ära maksab, on tal hiljem õigus see omakorda laenusaajalt ja teiselt käendajalt tagasi nõuda.