Uuendusmeelsus on Eesti ettevõtete edu võti

Huvitav, mitu ettevõtjat leidis pühade ajal hetke, et küsida endalt, mis on olnud tema edu alus seni ning kas need senised tugevused on piisavad ka viie, kümne, kahekümne aasta pärast? Loodetavasti oli neid palju, kuivõrd võitlus turgude pärast üha karmistub, energia- ja toorainehinnad tõusevad, keskkonna halvenev seisund nõuab ettevõtetelt ja ühiskondadelt lisakulutusi. Seniste konkurentsieeliste sulamine ja kadumine toimub üha kiiremas tempos.

Kui heita riigi tasandil pilk selja taha, võib üldistades öelda, et Eesti senise edu alus on olnud kiired makromajanduslikud reformid, avatud majandus ja suuresti välisinvesteeringute toel majanduse kaasajastamine. Riiklik poliitika on olnud horisontaalne, käsitledes erinevaid majanduslikke tegevusi kvaliteedi ja lisandväärtuse seisukohast võrdsetena.

Samas on riigi majanduse ja heaolu kasvuks oluline omada kõrget tootlikkust kõige kiiremini kasvavates valdkondades, mis võimaldavad ka suurimat tulu. Seega ekspordib rikas riik valdkondades, kus lisandväärtus ja kasvupotentsiaal on kõrge, ning impordib seal, kus kasvupotentsiaal on madal.

Eesti seisab valiku ees: kas tahame jätkata senist rada, kasutades oma geograafilisi eeliseid ja turismipotentsiaali, pakkudes jõukamatele riikidele teenuseid, mida kaugemalt osta on tülikas, või tahame võtta uue ja selge suuna majandusele, kus toorme ja energia asemel kasutatakse järjest enam mõistust ja teadmisi.

Toodete konkurentsivõime kaardistamiseks tegi 1970ndatel Boston Consulting Group oma kuulsa nelikjaotuse: staartooted ehk sellised, mis on võitjad kasvaval maailmaturul, alaesinejad ehk mahajääjad kasvaval maailmaturul, ?lüpsilehmad? ehk võitjad kahanevates sektorites ning kaotajad ehk need tooted, kus on kahanenud nii maailmaturg kui ka tootja turuosa.

Kui Marek Tiits, Rainer Kattel ja Tarmo Kalvet panid oma hiljutises kirjutises ?Made in Estonia? Eesti ekspordinumbrid tootegruppidepõhiselt mainitud maatriksisse, ilmnes, et staartooteid oli nukrakstegevalt vähe ning parimal juhul on Eestil mitmeid alaesinejaid (nt telekommunikatsiooniseadmete tegijad, mööblitootjad). Eesti suur ?rikkus? ? toorpuidu eksport ? läks aga kaotajate lahtrisse, kuivõrd sektori kasv on võrreldes teistega olnud aeglasem ning Eesti pole sellest väiksestki kasvust olulist tükki suutnud võtta.

Kui küsida, miks ei ole Eesti suutnud luua palju staartooteid, siis väga lihtsalt öeldes on nõnda arenetud, kuna see oli võimalik. Ehk kuna Eestis on olnud võimalik teha raha ilma olulisel määral teadmistesse ja oskustesse investeerimata, siis pole ka investeeritud.

Olukorda ilmestab ka Euroopa Komisjoni tellitud liikmesriikide innovatsioonisüsteemi tugevuste ja nõrkuste värskes analüüsis toodud ettevõtete jaotus. Nimelt jaotatakse seal ettevõtted oma uuenduslikkuselt viieks: 1) strateegilised innovaatorid, kelle konkurentsieelise alus on teadus-arendustegevusel põhinevad uued tooted ja teenused, 2) perioodilised innovaatorid, kes aeg-ajalt tegelevad teadus- ja arendustegevusega, kuid kellele innovatsioon pole tuumprotsess, 3) tehnoloogia kohandajad, kes muudavad ja kohandavad olemasolevaid tooteid ja tehnoloogiaid, 4) tehnoloogia kasutuselevõtjad ? kasutavad teiste innovatsioone, 5) mitteinnovatiivsed ettevõtted.

Kui üldiselt on innovatiivsete ettevõtete arv Eestis enam-vähem võrreldaval tasemel ELiga (36% ja 44%), siis uuenduslike endi hulgas on vahed märgatavad. Nimelt on Eestis kõige sagedasem innovaatori-tüüp tehnoloogia kasutuselevõtja. Strateegilisi innovaatoreid, kes oleksid potentsiaalsed staartoodete väljatöötajad ja turustajad, on Eesti ettevõtete hulgas vaid 5%. Tugeva innovatsioonipotentsiaaliga maades nagu Rootsi ja Soome on olukord pigem vastupidine ning strateegilised ja perioodilised uuendajad moodustavad suurima grupi, tehnoloogia kasutuselevõtjate osakaal innovaatorite hulgas on väikseim. Lihtsustatult öeldes: rootslased ja soomlased töötavad välja tehnoloogiad, meie kohandame või võtame need kasutusele. Meie kõigi huvides oleks Eesti olukord Soome ja Rootsiga sarnaseks muuta.

Peamine takistus innova-tiivseks muutumisel (tehnoloogia kasutuselevõtjast selle kohandajaks jne kuni strateegiliseks uuendajaks välja) on raha ning vajalike teadmiste ja oskustega inimeste nappus. Muidugi, vajadused raha, teadmiste, oskuste järele sõltuvad sellest, millise innovaatoriga on tegu. Nii on strateegiliste innovaatorite peamine probleem, et loodusteaduste ja tehnikaerialade lõpetajate arv on kaks korda madalam ELi keskmisest või puudub riskialdis tark raha. Tehnoloogia kasutuselevõtja jaoks on probleem vajalike tehnoloogiate leidmine, nende kõrge hind ja nende inimeste nappus, kes oleksid võimelised uute seadmetega töötama. Riigi roll on siin vajalike inimeste koolitamine ja toetusmeetmete abil ka riskide jagamine, kui ettevõtja tahab käivitada uuenduslikke projekte, liikuda üha enam teadmiste- ja oskustemahuka tegevuse suunas. Seega, mitte kõik puidueksportöörid ei peaks hakkama nanotehnoloogia-ettevõtteid asutama, pigem võiksid nad mõelda, kuidas anda puidule rohkem lisandväärtust.

Autor: Lauri Tammiste