Kullahinnaga põlevkiviõli

Õlil ja naftal on kulla hind. On alati olnud. Nafta pärast on alustaud sõdu, on kukutatud valitsusi. Õliga spekuleeritakse ja teenitakse hiigelkasumeid. Naftavarude lõppu pole veel näha, vähehaaval hakkavad vähenema uued leiukohad. Raha selles äris on palju ning survegruppe samuti. Igaüks tahab saada võimalikult odavalt ja müüa kallilt, olgu selleks siis tootjad, vahendajad või lõpptarbija.

Eesti artikkel on põlevkiviõli, mis samuti keerutab meie pisikeses majanduses summasid, mis enamikule tunduvad müstilised. Paar nädalat tagasi toimunud põlevkiviõlioksjon, mis tõi kaasa enneolematu hinnatõusu kohalikule tarbijale, tõi pinged ja huvigrupid Eestis teravalt ilmsiks. Varem kerge kattevarju all aetud äri ausus on läbipaistvuse saavutamiseks toodud avalikkusele otsustada.

Kena kolmainsus, kes praeguse situatsiooni taga asub, on õlitootjad, riik ja maailmaturg. Need märksõnad kombineerisid kokku paratamatu situatsiooni, kus keegi pidi jääma kaotajaks. Kaotajad aga seisid sellest ringist väljas ning vaatasid pealt, kuidas must kuld läbi näppude piiri taha voolab.

Me ei saa süüdistada riiki, kes tahtis saada soodsat hinda lõpptarbijale müües, me ei saa süüdistada hinna oksjonil ülikõrgeks ajanud vahendajaid, sest nemad lähtuvad lihtsast valemist: ostan odavalt, müün kallilt. Kallima hinnaga ostja on aga paratamatult piiri taga. Samuti ei saa süüdistada põlevkiviõli tootjat, kelle eesmärk on saada tootele kõrgeimat hinda. Süüdistada ei saa kindlasti soojatootjaid, kelle keeruliseks kujunenud maailmaturusituatsioon jättis lihtsalt täislastud pükstega külma kätte. Püksid lasi täis aga keegi teine. Paratamatu kõikide halbade võimaluste kokkulangemus. Tekib aga küsimus, kas oleks oksjoni tulemusi saanud kuidagi suunata? Soojatootjad ootasid, et oksjon on suunatud neile, seda see ei olnud. Riik lootis, et ei pea hakkama maksma toetusi, kuna soojatootjad saavad kõrgema hinnaga hakkama. Aga ei saa. Vahendajad said õli kätte ning tootjad sellest lahti.

Kohe tekib kaks mõtet. Esiteks, suunatud oksjon oleks olnud diskrimineeriv ning meie vabaturumajanduslikule mudelile risti vastu. Kõikidel on õigus tööga rikastuda, kedagi ei peeta paremaks ja kedagi ei jäeta kõrvale, see on moto. Paralleelselt tõusnud maailmaturuhind lõi aga seisu, kus kasulikum oli müüa välisturule.

Lumepall oli lükatud veerema ning nüüd moosib Savisaar valitsust, et maksta kinni vahe, mille hinnamuutus kaasa tõi. Tekib küsimus, kus on saba ja kus sarved. Kas oleks olnud õigem teha suunatud oksjon ning doteerida soojatootjat kohaliku õliga, mille kasum nagunii riigieelarvesse läheb, või toetada pärast müüki sama rahaga, mis õlimüügist tulnud? Ühest poolt on hea, et tööd ja leiba said vahendajad, teisalt kulub kogu paberimajandusele ja jahumisele ka raha ning soojatootjal on ikkagi keerulised ajad.

Võime selle juhtumi muidugi siduda ka valimistega. Oksjon iseenesest oli ju metodoloogiliselt vale, seda nii juuli kui ka septembri oksjon. Miks korraldati oksjonid just nüüd, ehk mõned kuud enne kütteperioodi algust, kui on teada, et energia hinnatõusu administreerimiseks kulub vähemalt neli kuud? Kas see on hea viis näidata kedagi lollina või mõnd ministrit rahvamehena, kes sooja radikasse puhub? Spekuleerida võib, kuid ma usun, et see oleks poliitiliselt liiga libe ja tulutu ettevõtmine. See toob aga järjekordse arvamuseni, et oksjoni liigkiire korraldamise ja ajavalikuga tulistati taas puusalt, ehk isegi vasakult käelt. Elektrijaamade soov saada müük läbipaistvaks on ju tore, audiitorite kiitus ja normaalne hind ka ju toredad, kuid läbimõtlematus kimbutab siiski.

Kindlasti ei ole hinnatõusus süüdi vahendajad. Küsimusi tekitab aga Narva Elektrijaamade tegevus oksjonieelsel ajal. Õli müügihind tõusis paari aasta jooksul marginaalselt, võrreldes maailmaturu hinnaga. Millest on ajendatud madalam müügihind: sotsiaalsest aspektist Eesti toorainet soojatootjale soodsalt müües või on tegemist riigiettevõtte poolt tehtud halbade otsustega, mille kohaselt tuleks siis need otsused teinud inimene vastutusele võtta?

Otsuse taga on üldjuhul minister. Kui vaadata aastate jooksul majandusministri tooli soojendanud isikuid, siis võis see olla ükskõik milline neist. Igal juhul otsustab valitsus varsti 75 mln kr Eesti Energia dividendide jagamise soojatoetuseks. Külma korterit ei jää tundma keegi, kellegi rahakotis puhub aga edaspidi ainult tuul.

Hetkel kuum