Nõuded toiduainetetööstusele muutuvad üha üldsõnalisemaks

Veterinaar- ja toiduameti mitteloomse toidu büroo juhataja Kairi Sisask märgib, et nõuded toiduainete käitlemisele lähevad üldisemaks. Kasutusele on tulnud väljendid: piisav kogus, vajaduse korral, asjakohane. 1. jaanuaril 2006 jõustuvates õigusaktides rõhutakse veelgi enam toidu käitleja vastutusele. Asja mõte on selles, et toidukäitlejale on küll ette antud eesmärk, milleni ta peab jõudma, kuid vahendeid selle saavutamiseks saab ta ise valida.

Sisaski sõnul on kadunud aastatetagused süüdistused, et veterinaar- ja toiduamet soovib kodumaise toiduainetetööstuse põhja lasta. Kuid ometi peavad mõned väikeettevõtjad ka olemasolevaid seadusi liialt karmiks.

Põlvamaal Ihamaru külas Tamme talu pagaritsehhi pidav Heilo Ojatamm on seda meelt, et teist korda ta maal pagaritsehhi ei avaks.

?Lõpetasime saiakeste tegemise, sest ametlikult on saiade säilitusaeg vaid kuus tundi,? nendib Ojatamm.

Praegu teeb talu pagarikoda vaid küpsiseid. Tootevalikut kitsendama mõjutas ka asjaolu, et talu peab aastas viima igast oma tootest kaheksa proovi Tartusse analüüsideks. Kui tootevalik on suur, siis on juba ainuüksi proovide tegemine kulukas, sest ühe proovi hind on Ojatamme sõnul 480 krooni.

?Maal pagaritöökoja omamine saab olla vaid rikaste inimeste lõbu,? tõdeb Ojatamm.

Lõuna-Eesti ühe suurema lihatööstuse ASi Todas direktor Spartak Akopdzanyan vastab küsimusele, kas Eesti nõuded toiduainetetöötlemisele on karmimad kui Euroopa Liidus, et see teema on juba mõned aastad päevakorrast maas.

?Kui ikka tehnoloogilises skeemis on ette nähtud liha temperatuur +4 kraadi, aga on +6 kraadi, siis on selge, et tuleb midagi ette võtta,? selgitab Akopdzanyan. ?Sest juba paari kraadi suurune temperatuuri tõus tõstab kohe hüppeliselt ka bakterite arvu.?

Toiduainetööstuses kehtestatud nõuetele võib läheneda mitmeti. Võib suhtuda ka nii, et mis siis ikka ? eluaeg on nii tehtud, miks peaksime siis nüüd nii palju pingutama.

Eelkõige on riigi ülesanne tagada tarbijale ohutu toit ja selle ülesande täitmiseks ongi vastu võetud terve rida õigusakte. Toiduainetööstus peab omalt poolt tegema kõik, et varustada tarbijat ohutu ja kvaliteetse toiduga, arvestades ka tarbija eelistusi. Allharude lõikes on nõudmised erinevad, tõsisemad on need loomse päritoluga toidu puhul.

Olen käinud Belgias liha- ja piimatööstuses. Belgia on üks EL riike, kes olulisel määral ekspordib oma liha- ja piimatooteid. See on sundinud neid ka palju investeerima toidu ohutusse. Seal on üles ehitatud tugevad süsteemid, mida me veel Eesti ettevõtetes ei kohta. Lihtsalt ei saa endale lubada ebameeldivusi, mis võivad kaasa tuua probleeme turul. Üks viga võib ettevõttele maksma minna kogu tema edaspidise hea käekäigu ja rikkuda konkurentsivõimet.

Kindel on see, et 100% garantiid ei ole olemas ja seda on elu näidanud. Kuid ilmselt tasuvad jõupingutused selles vallas ennast ära, eriti kui ettevõttel on pikemaajalised arenguplaanid ning tahetakse oma toodangut eksportida. Samuti tahan ma tarbijana olla kindel, et söön ohutut toitu.

Mis puutub järelevalveametnikesse, siis neil tuleks mõnikord ehk asjadesse loomingulisemalt suhtuda ja mitte juuksekarva lõhki ajada seal, kus see ei ole põhjendatud või kus ainus põhjendus on see, et eeskirjades on nii kirjas.

Kindlasti vajavad järelevalveametnikud pidevat koolitust, et nad nõuetest ühtmoodi aru saaksid.

Soovitaksin neile ka väga tihedat koostööd tööstuse esindajatega ? ühiselt on lihtsam leida lahendusi kitsaskohtadele ja saavutada häid tulemusi probleemide lahendamisel.

Autor: Sander Silm