Andres Tali põleb täie leegiga

Jaanuar 2006 on kunstnik Andres Tali ellu toonud tähelepanuväärseid sündmusi: Vaal Galeriis on avatud tema näitus “11 still’i”, 7. jaanuaril omistati talle kultuurkapitali aastapreemia “Kunstnikuraamatu” kujundamise eest ja 9. jaanuaril sai ta 50aastaseks.

Töötate alates 2005. aasta sügisest Eesti Kunstiakadeemia akadeemilise prorektorina. Kuidas Teil on õnnestunud administratiivne töö ja kunstilooming kokku sobitada? Prorektori ametikoht on väljakutse mulle kui kunstnikule. Ma pole olnud ainuüksi vabakutseline, olen töötanud kas kirjastuses, reklaamibüroos või siis kaasatud ühiskondlikes organisatsioonides – seega pole paberimajandus mulle päris tundmatu.

Ma olen kogu aeg üritanud elada niimoodi, et ühe tegevusega finantseerin teist. Ma ei ela (nagu vahel ajalehed halvustavalt kirjutavad) maksumaksja kulul. Oma töölkäimisega ja raamatukujunduse ning graafilise disainiga rahastan ma ka oma vabakunstiloomingut.

Miks Te just graafikat õppima läksite? Minu vanaisa oli käinud kunstikursustel, isa, ema ja tädi olid ka kunstiinstituudis õppinud, õde õppis ERKIs metallikunstnikuks. Aga see ei tähenda, et minu valik oleks iseenesest tulnud. Keskkooli lõpus tundsin suurt huvi astronoomia ja filosoofia vastu. Kuid 1974. aastal õpetati meil teadagi missugust filosoofiat.

Graafikat läksin õppima ilmselt popkultuurist mõjutatuna – plaadiümbrised, ajakirjad jne. Aga ka tollane eesti graafika pakkus vaatamisrõõmu.

Milline kunst meeldib? Hea kunst. Seda on aga raske määratleda. Igal juhul peab see olema pigem emotsionaalne kui meditatiivne ning esteetiline. Mind köidavad argielu kunstiilmingud – film, video. See on palju huvitavam kui seisev pilt, sest film liigub ning teostele lisandub neljas mõõde – ajamõõde. Sageli vaatan televiisorit lihtsalt kui liikuva pildi allikat, kuigi tekstist ei pruugigi aru saada – lihtsalt seepärast, et nautida, kuidas see visuaalselt tehtud on.

Mida Te vabal ajal teete? Tööd, sõna otseses mõttes. Olen proovinud puhata, aga kui ma ei pea mitu päeva midagi tegema, lähen närviliseks. Ma üritan siis pildistada ja käsitlen seda kui visandite tegemist. Loen raamatuid, kuulan muusikat, vaatan TVd, surfan netis.

Kunagi lugesin väga palju, viimasel ajal pakuvad rohkem huvi elulood, ajalugu. Iga romaan või jutustus on fiktsioon, aga kuna ma ise mõtlen vahel välja kõige hullumeelsemaid lugusid, siis teiste fantaasiaid ma enam niipalju ei naudi kui varem. Reaalsus on tavaliselt hullem ja huvitavam, kui keegi on võimeline välja mõtlema.

Kui pole talv ja ilm on mõnus ning kuiv, käin juba aastaid rulluisutamas – tavaliselt mitte vähem kui 10 kilomeetrit korraga. Rekordpäev oli 35 km.

Kes peaks Eestis tegelema kunsti management´iga? Mujal maailmas on kombeks, et kunstnikud ise oma teoste müügiga nii palju ei tegele, vaid galeriid loovad sideme kunstniku ja ärimaailma vahele. Meil on vähe galeriisid ning kunstiturg väike ja kunstnik peab sageli olema ka ärimees. Tänapäeva kunstis on osa ka sellist kunsti, mida on üldse väga keeruline müüa, näiteks videokunsti. See kuulub rohkem kunstimuuseumide kompetentsi.

Autor: Tiina Kolk