President Arnold Rüütel, aeg on otsus teatavaks teha

Ei lähe päevagi mööda, kui mõnes (või kõigis) ajalehes-ajakirjas, raadiojaamas või telepurgis poleks juttu praegusest presidendist. Aetakse näpuga järge presidendi aastapäevakõnes - kas ei leidu selles mingit vihjet Arnold Rüütli edasiste kavatsuste kohta? Sama mõttega kaalutakse iga sõna presidendi antud intervjuudes, iga sõnavääratust pilades.

Kõrvale ei jäeta ka presidendiproua lausungeid. Isegi see, et Ingrid Rüütel on lubanud viimast korda triibulist undrukut kanda, on tähendusrikas märk, millest saaks justkui välja lugeda, mida Arnold Rüütel võiks öelda või mõelda. Käib sõna tõsises mõttes kohvipaksu pealt ennustamine.

Murelikku tooni ei kosta mitte president Arnold Rüütli isikust rääkides, vaid sellest, mismoodi tekkinud olukord mõjutab riigi mainet. Nalja tehakse aga rohkem kui rubla eest. Internetiportaalide ja veebilehtede jututubades vestetut tõrgub toimetuse veerg üle kordamast.

Toimetus kardab, et kui asjad samamoodi edasi lähevad, võetaks veel viieks aastaks Kadriorgu jäävat Arnold Rüütlit sõna otseses mõttes kui tühja kohta. Aga ka mõnel teisel lugupeetud mehel või naisel, kes Rüütli asemel Kadriorus presidenditoolile peaks istuma, on väga raske presidendiameti mainet parandada. Toimetus usub, et agoonia pikendamine ei ole mitte Ingrid ja Arnold Rüütli huvides, nemad on oma otsuse teinud, nagu võib presidendipaari Kanal 2-le antud usutlusest aru saada.

Rahvaliidu eestvedajad alustades esimehe Villu Reiljaniga võtavad veel, mis võtta annab, Arnold Rüütli populaarsusest rahva hulgas, hoolimata sellest, et Rüütlile endale võivad sellest jääda vaid riismed.

Reiljaneid huvitab vaid see, et erakond oma kaarte liiga vara ei avaks, et see jääks kuhugi võidupäeva kanti, sest siis on suuremad trumbid Rahvaliidu käes. Sellele erakonnale meeldiks kõige enam, kui presidendi valimine jääks valimiskogule, kus enamik on omavalitsusliidrid ning need omakorda enamjaolt rahvaliitlased.

Kui president teatab varakult, et ta kandideerib või ei kandideeri, räägib see kõrgest poliitilisest vastutusest, soovist, et Eestimaal valitaks võimalikest parim president, kirjutas sotsioloog Andrus Saar siinsamas Äripäevas poolteist kuud tagasi. Aeg tiksub armutult poliitilise vastutustundetuse ja kultuurituse kasuks.

Autor: ÄP