Riigieelarve ülejääk võiks suuremgi olla

Eesti majandus kasvas tänavu esimeses kvartalis eriti jõudsalt - esialgsel hinnangul 11,6%. See on tore.

Kuid nagu headele aegadele tavaks, võib varsti kujuneda "suureks riiklikuks probleemiks" oodatust paremini laekunud maksutulude paigutamine. Täna on riigil kõige targem koguda rasva ja loobuda omapoolsest täiendavast panusest üldisse ostutuhinasse.

Eesti majanduse kasvuvõime peaks Eesti Panga hinnangul lähema 5-10 aasta jooksul ulatuma 6-7%ni aastas. Kui Eesti eksport jätkuvalt kasvab, inimestel on tööd ja välisinvestorid meid usaldavad, kasvab majandus isegi kiiremini. Aga kui tsükkel pöördub teistpidi, võib kasv mitu aastat vinduda.

On normaalne, et kui majandus hooga kasvab, ületavad riigieelarve tulud kulusid. Majanduse ligi 10%-line kasv tekitas 2005. aastal ülejäägiks 2,6 miljardit krooni (1,6% SKPst), mis pole kiire kasvu ajal midagi iseäralikku. Pigem oleks ülejääk võinud suurem olla. Meist väiksema majanduskasvuga, aga palju jõukam Taani rihib oma ülejääki 2% kanti, et katta edaspidi näiteks rahvastiku vananemisest tekkivad kulud. Eesti riigieelarvesse laekunud "ülemäärane" sotsiaalmaks suundub loomulikult sotsiaalsfääri. Ülejäänud raha oleks mõistlik suunata stabiliseerimisreservi.

Esiteks, olukorras, kus välismaalt voolab erasektorisse laenuraha tarbimiseks ja investeeringuteks, ohjab riik oma säästmisega nõudluse liigset kasvu. Mida rohkem on kasv seotud laenuraha sissevooluga, seda olulisem see roll on.

Muidugi leiab riik alati kohti, kus rahastamine näib äärmiselt tarvilikuna. Paraku tekitab lisaraha pumpamine kiirelt kasvavasse majandusse ohu, et sellega kaasnev kõrgem inflatsioon ja tootlikkust ületav palgakasv söövad ära varem tehtud riiklikest investeeringutest saadud kasu. Teiseks on ülejäägid olulised, sest nende kaudu tekib reserv juhuks, kui majanduse kasv aeglustub või veel hullem, riiki tabab õnnetus. On ülikasulik, kui kehvadel aegadel saab toetuda oma varudele. Laenamine on Eesti riigile kallis lahendus.

Seejuures ei maksa karta, et reservi suunatud raha seisab jõude. Ühest küljest teenib see riigile tulu intresside kaudu. Teisest küljest loob stabiliseerimisreserv ainuüksi oma olemasoluga usaldusväärsust, mis omakorda toetab suuremat majanduskasvu ja maksutulusid.

Koguneva ülejäägi ärakulutamine sellel või järgmisel aastal tähendaks tõenäoliselt eelarve puudujäägi tekkimist. Muuhulgas annab see vale signaali investoritele, reitinguagentuuridele ja teistele meie majanduse jälgijatele. Nende kõhklused Eesti majanduse elujõu suhtes alandaksid pikaajalist kasvuvõimet. Valitsussektori kulud on viimastel aastatel kasvanud niigi jõudsalt: 2001-2005 keskmiselt 11% aastas.

Eelarvepoliitikal on kaalukas roll sisenõudluse hoogsa kasvuga kaasnevate riskide kahandamisel. Valitsus peab vältima eelarvepositsiooni nõrgenemist nii 2006. kui ka 2007. aastal ja hoidma eelarve vähemalt sama suures ülejäägis kui eelmisel aastal ehk 1,6% tasemel SKPst. Rahaliselt tähendab see tänavu kolme miljardi kroonist ülejääki.

Eesti Pank on nõus, et riigieelarvest tuleb piisavalt rahastada valdkondi, mis on riigi toimimise seisukohalt olulised - näiteks sisejulgeolek.

Keskpangale on tähtis riigieelarve tasakaal (praeguses Eestis loe: ülejääk). See on üks trump, mille saame välisinvestoritele ja reitinguagentuuridele välja käia, kui jutuks tulevad Eesti majanduse riskid.