Kui olümpialt kuld käes, ajab järgmise hõbe nutma

Toomas Paul 21. juuli 2006, 00:00

Mullu märtsis leidis 76 protsenti Eesti rahvast, et nad usaldavad täielikult või pigem usaldavad politseid. Novembriks langes see näitaja 67 protsendile. Nii selgus politseiameti tellitud Turu-uuringute ASi küsitlusest.

Usaldus on õrn asi. Politseid ei usalda kõik valitsuse liikmedki. "Täna Eestis kuritegevuse statistika sisuliselt puudub," nentis justiitsminister Rein Lang 22. novembril 2005 riigikogu ees kriminaalpoliitika arengusuundi tutvustades. "Politsei teavitab avalikkust üha kõrgemast kuritegude avastamise protsendist, mis tegelikult kujutab endast vaid nende asjade arvu, kus keegi on kahtlustatavana üle kuulatud, sõltumata sellest, kas kahtlustus peab paika ja kas see saab uuritud kohtuküpseks, rääkimata süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisest." Langi kohaselt on politsei selline praktika õigusriiklikult absurdne ja menetluse tulemuslikkuse hindamisel eksitav. "Õigusriigis saab lahendatuks lugeda vaid sellist kuritegu, mille toimepanija on kindlaks tehtud jõustunud kohtuotsusega või kus menetlus on prokuröri poolt lõpetatud alternatiivmenetluses mõjutusvahendi kohaldamisega."

Õigusminister süüdistab politseid kuritegevuse statistikaga avalikkuse eksitamises. Sünge lugu. Keda siis uskuda? Kohtusüsteemi küll mitte, ligi kolmandik alama astme kohtu lahenditest tühistatakse. Kange mees protsessib Brüsselini välja. Neli aastat pärast kaebuse esitamist leidis Euroopa inimõiguste kohus, et Eesti kohtud rikkusid pommiähvardustes süüdi mõistetud ja kolm aastat vangis istunud mehe protsessil õiglase kohtupidamise reegleid. Eesti riik pidi maksma varem kuus korda varguste eest karistatud retsile valurahaks 101 400 krooni (6500 eurot) ja tasuma kohtukulud.

Statistika on võhikule sama salapärane kui juristika. Võtame näiteks aritmeetilise keskmise. Uurimisel selgub, et N maakonnas peksavad pooled mehed oma naist iga päev (võib ka mitu korda, see ei lähe statistikas arvesse) ja teised ei peksa kunagi. Järeldus: keskmiselt saab naine tappa üle päeva. Kui erandlikult keegi peaks kolki saama ainult laupäeviti, võib ta olla õnnelik - temal on üle keskmise hea elu.

2000. aastal sai Eestis ainult 1391 inimest Taani keskmisest palgast (tollal 42 000 krooni) suuremat sissetulekut. Majandusanalüütikute prognoosi kohaselt on 2010. aastal Eesti keskmine palk 12 600 krooni. Võrreldes eelmise aastaga, mil see oli 8049 krooni, oleks kasv 57 protsenti. Hinnanguliselt moodustab Eesti elatustase ELi keskmisest tolleks aastaks 69 protsenti (mullu 57).

Kas see kõiki edukaidki automaatselt jõukaks teeb, on muidugi iseküsimus. Eestis peeti kaks aastat tagasi vaesuspiiriks 23 303 krooni suurust aastatulu. Statistikaameti 30. novembril 2005 esitletud uuringust selgus kurb tõsiasi, et rohkem kui kolmandik ehk 38 protsenti ettevõtjaid võis nimetada end vaeseks, kuna nende keskmine aastane sissetulek jäi üle-eelmisel aastal 16 000-18 000 krooni piiresse.

Minu noorusaega kaunistab Nikita Sergejevitši lubadus, et Nõukogude Liit jõuab kohe-kohe USA-le järele ja läheb temast mööda. Vaenulikud elemendid muidugi parastasid: kui Ameerika on kuristiku äärel, nagu päevauudised kogu aeg teatavad, kas tasub temast ette rutata?

Praegugi on neid, kes ei usu progressi lõputut kasvu. Tavateadmine käsitleb head elu kui energia ja materjalide piiramatu kasutamise võimalust ja luba. Ökovisionäär Marek Strandberg aga väitis viis aastat tagasi, et iga elaniku kohta on Maal vaid 2 hektarit ökosüsteemi või keskkonnaruumi. Iga USA elaniku jaoks kulus 12 ja iga Eesti elaniku jaoks 6 hektarit keskkonnaruumi.

Inimrassi ökoloogiline jalajälg on tükk aega olnud suurem kui võimalused, mida planeedil Maa inimestele pakkuda on. Eestlased, EL ja SRÜ võivad olla oma negatiivse iibe pärast mures, aga inimkond tervikuna kasvab tempokalt. Kui tarbimiskirg haarab kogu planeedi - ja seda ta teeb, mõelgem või Hiinale -, jõuame ebameeldiva, kuid loogilise lõpuni.

Võib-olla platseerub Eesti enne finišit Euroopa viie rikkaima riigi hulka. Senine edenemine on olnud imetlusväärne - 1992. aastal oli keskmine palk 115 krooni kuus (rubladest kroonideks arvutatult). Praegu on sees hea hoog - Eesti sisemajanduse koguprodukt oli tänavu esimeses kvartalis 11,7 protsenti suurem kui eelmise aasta esimeses kvartalis.

Seda enam, et sõjajärgne Wirtschaftswunder Saksamaal on minevik. Seal on maad võtnud hirm, et saavutatud positsioon võidakse kaotada. Rikkus iseenesest ei tee veel õnnelikuks. Sest inimene ei taha head elu, vaid (senisest ja teistest) paremat elu.

Missugune on parem elu? Sada aastat tagasi unistasid meie alatoitunud esivanemad: küll isakesel tsaaril on põli, sööb iga päev pekki ja rüüpab sularasva peale!

Olgu, see ebatervislik unistus ajab praegu südame pahaks. Kolmkümmend aastat tagasi oli kõva tegija, kel õnnestus osta Žiguli Lux. Naljakas, eks ole? Ja tulevaid sugupõlvi (ehk neid ikka tuleb) paneb kindlasti õlgu kehitama see, mille nimel nüüd rabatakse. Sellegipärast tuleb ponnistada.

Ida-Euroopa riigid on psühholoogiliselt palju paremas seisus kui vanad ELi maad. Neil on kõik käes: politsei on usaldusväärne, inimõigused tagatud, sotsiaalhoolekanne tasemel jne. Meie ees terendab siht, mis nendel käest libisema kipub. Kas pole - kui keegi on võitnud olümpiakulla, siis ajab järgmise olümpia hõbe ta nutma.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

    Vaata kogu kava
    Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
    06. December 2011, 19:34
    Otsi:

    Ava täpsem otsing