Kui olümpialt kuld käes, ajab järgmise hõbe nutma

Mullu märtsis leidis 76 protsenti Eesti rahvast, et nad usaldavad täielikult või pigem usaldavad politseid. Novembriks langes see näitaja 67 protsendile. Nii selgus politseiameti tellitud Turu-uuringute ASi küsitlusest.

Usaldus on õrn asi. Politseid ei usalda kõik valitsuse liikmedki. "Täna Eestis kuritegevuse statistika sisuliselt puudub," nentis justiitsminister Rein Lang 22. novembril 2005 riigikogu ees kriminaalpoliitika arengusuundi tutvustades. "Politsei teavitab avalikkust üha kõrgemast kuritegude avastamise protsendist, mis tegelikult kujutab endast vaid nende asjade arvu, kus keegi on kahtlustatavana üle kuulatud, sõltumata sellest, kas kahtlustus peab paika ja kas see saab uuritud kohtuküpseks, rääkimata süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisest." Langi kohaselt on politsei selline praktika õigusriiklikult absurdne ja menetluse tulemuslikkuse hindamisel eksitav. "Õigusriigis saab lahendatuks lugeda vaid sellist kuritegu, mille toimepanija on kindlaks tehtud jõustunud kohtuotsusega või kus menetlus on prokuröri poolt lõpetatud alternatiivmenetluses mõjutusvahendi kohaldamisega."

Õigusminister süüdistab politseid kuritegevuse statistikaga avalikkuse eksitamises. Sünge lugu. Keda siis uskuda? Kohtusüsteemi küll mitte, ligi kolmandik alama astme kohtu lahenditest tühistatakse. Kange mees protsessib Brüsselini välja. Neli aastat pärast kaebuse esitamist leidis Euroopa inimõiguste kohus, et Eesti kohtud rikkusid pommiähvardustes süüdi mõistetud ja kolm aastat vangis istunud mehe protsessil õiglase kohtupidamise reegleid. Eesti riik pidi maksma varem kuus korda varguste eest karistatud retsile valurahaks 101 400 krooni (6500 eurot) ja tasuma kohtukulud.

Missugune on parem elu? Sada aastat tagasi unistasid meie alatoitunud esivanemad: küll isakesel tsaaril on põli, sööb iga päev pekki ja rüüpab sularasva peale!

Olgu, see ebatervislik unistus ajab praegu südame pahaks. Kolmkümmend aastat tagasi oli kõva tegija, kel õnnestus osta Žiguli Lux. Naljakas, eks ole? Ja tulevaid sugupõlvi (ehk neid ikka tuleb) paneb kindlasti õlgu kehitama see, mille nimel nüüd rabatakse. Sellegipärast tuleb ponnistada.

Ida-Euroopa riigid on psühholoogiliselt palju paremas seisus kui vanad ELi maad. Neil on kõik käes: politsei on usaldusväärne, inimõigused tagatud, sotsiaalhoolekanne tasemel jne. Meie ees terendab siht, mis nendel käest libisema kipub. Kas pole - kui keegi on võitnud olümpiakulla, siis ajab järgmise olümpia hõbe ta nutma.