Ilona Saari kohta levitatakse laimu

Juba 07.09.06 ÄP artikli pealkiri esitab soovunelma tõe pähe. Otsene laim on aga järjekordselt väljakäidud väited, et I. Saari on põgenenud ja varjab end välismaal.

Uurijad teavad hästi, et I. Saari lahkus Eestist juba 2001. a tööle globaalfirma Deloitte & Touche esindusse Sloveenias ja edutati sealt Horvaatiasse firma Aadria mere piirkonna finantsjuhiks, mis kohalt ta tervislikel põhjustel 2004. a tagasi astus.

Samuti ei "varja" I. Saari end Šveitsis, vaid elab seal legaalse elamisloaga, mis on talle väljastatud, kuna Genfis asuval haiglal on pädevus teostada kontrolli tema südametalitluse erandlike häirete üle (vt 26.04.2005 Postimehes). Seega erinevalt mõnest meie noorest riigiprokurörist Šveitsi riik ei kahtle I. Saari terviseprobleemi tõsiduses.

Eesti Vabariik saatis talle sinna isegi uue passi. Ega nii peast segi meie riik nüüd ka pole, et saadaks uusi ELi punaseid passe end varjavaile põgenikele kätte.

Küll aga vastab tõele, et seni pole õnnestunud I. Saarile Šveitsis arstlikku ekspertiisi teha. Kuid see on vaid pooltõde, mis peaks nagu vihjama simulandina peitupugemisele.

Kogu tõde seisneb aga, esiteks, selles, et just I. Saari kaitsjad ja perekond taotlesid korduvalt 2004-2005 meditsiiniekspertide komandeerimist Šveitsi kas või perekonna kulul (kõik see on kohtumääruses fikseeritud), aga Riigiprokuratuur ei rahuldanud neid taotlusi.

Teiseks, nüüd, kui riigiprokurör ise otsustas taotleda ekspertiisi Šveitsis (08.02.2006 kiri RP-2-12/05/1499), sai ta äraütleva vastuse põhjendusega, et taotluses peensusteni ära kirjeldatud I. Saari teod ei ole kuriteod Šveitsi õiguse järgi. Kuid L. Vaik saadab uue kirja, kus ametliku süüdistuse väliselt asub välja pakkuma uusi raskeid paragrahve palvega, et las Šveitsi pool vaadaku ise, kas miski neist äkki "ei vasta mõnele Šveitsi seaduses sätestatud kuriteokoosseisule" (tsitaat 02.06.2006 kirjast). Niisugust omavoli õiguspõhimõtete kallal mäletame N Liidust, kus alusetu süüdistuse püstihoidmiseks lajatati universaalse "kodumaa reetmise" paragrahviga.

Kuidas on võimalik, et Eesti Vabariigi kohtu lõplik lahend ei loe midagi Riigiprokuratuurile? See on Justiitsministeeriumi probleem.

Kuidas on võimalik, et ajakirjanik, kelle 07.12.2005 artikli laimavate väidete paikapidamatusele ma juba juhtisin tähelepanu koos ülaltsiteeritud kohtuotsuse saatmisega, nüüd jälle ühe poole suuvoodriks hakkas? See on ajakirjaniku eetika probleem.

Kelle või mille huvides töötab isiku õiguste järjepidev rikkumine, tema nime mustamine ning kogu asja venitamine? Võimalik vastus kumab läbi artikli lõpuosast - sest nii ehk saab ajapikku teha I. Saarist kõige enam karistatav peasüüdlane nn Preatoni protsessis.

Autor: Peeter Saari