Apteekidevaheline konkurents on müüt
Hiljuti rünnati taas 2006. aasta algul jõustunud ravimiseaduse sätet, millega uute apteekide avamine seoti elanike arvuga teeninduspiirkonnas. Kellegi (huvitav, kelle?) õigusi vabale ettevõtlusele on jämedalt ahistatud.
Vaba ettevõtlusega võivad tegelda kõik tõeliselt vabades ettevõtlusvaldkondades. Apteegiteenus nende hulka paraku ei kuulu. Ideoloogia "müüa ükskõik mida ükskõik kellele, peaasi, et rohkem" ei aita meid välja tulla olukorrast, kus oleme oma üldiste tervisenäitajate poolest Euroopas langenud viimasele kohale. "Vaba ettevõtluse edendamine" apteegisüsteemis on sellesse andnud kahjuks üsna olulise panuse.
Apteekrid peavad uut apteekide avamise regulatsiooni esimeseks terve mõistuse ilminguks meie apteegipoliitikas.
Eesti on tõeline apteegivabariik: 2500 elanikku ühe apteegi kohta. Euroopas on see näitaja keskmiselt 7000, Põhja-Euroopas on elanike arv apteegi kohta veelgi suurem. Enamikus ELi liikmesriikides (Austria, Belgia, Hispaania, Itaalia, Kreeka, Luksemburg, Läti, Malta, Portugal, Prantsusmaa, Rootsi, Sloveenia, Soome, Taani, Ungari) sõltub apteekide avamine elanike arvust. Eesti igameheõigus viis meid väljapääsmatu olukorrani - farmaatsiaspetsialistidest on karjuv puudus.
Uute apteekide massiline avamine linnades pani kaadri kohe maalt linna voolama. Mitmelgi korral võis tuua välja seaduspärasuse: uue apteegi avamine linnas sulges ühe maal. 1400 apteekrist ligi viiendik on üle 55aastased. Viimane tööjõu-uuring näitas apteekides 250 täitmata ametikohta. Kutsealale tulemist ei soosi ka lai erialane tööpõld teistes farmaatsiaharudes. Paljud apteegid püsivad täna ainult pensionäridest apteegijuhatajate najal. Nad säilitavad puhtast missioonitundest apteeki maal. "Ta suri, uhmer käes", võiks kanda nii mõnegi apteekri hauakivile.
Kevadel tutvustas Euroopa Parlamendi saadik Anneli Jäätteenmäki ulatuslikku uuringut, kus analüüsiti apteegisüsteemide liberaliseerimise vilju. Tulemused näitasid kõike seda, mis meie kogemustest juba ammugi selge oli - ravimite hinnatase ei langenud, apteegid koondusid linnadesse ja tööjõupuudus kerkis teravaks probleemiks.
Väitele, et turupiirang pole maale uusi apteeke toonud, vastame, et uute apteekide avamine linnades paneks maal need viimasedki kinni.
Apteegiteenus tervishoiuteenuse osana eeldab geograafilist kättesaadavust. Täiendav apteek linnas elanike tervishoiuseisundit ei mõjuta, seda ei märkagi. Maal põhjustab ainsama kadumine ulatusliku sotsiaalse probleemi. Apteegi avamise eesmärk peaks olema tervise edendamine, mitte kellegi ärihuvid.
Apteegisüsteemis ei ole tavapärane konkurents võimalik. Iga apteegi kohustuslik ravimivalik on fikseeritud, hinnad riiklikult kaalutud ja nõuded kvalifikatsioonile sätestatud. Ravimiabi killustamine aina väiksemateks üksusteks muudab kogu süsteemi toimimisvõimetuks, raisates asjatult tervishoiu niigi nappe tööjõu- ja raharessursse. Uute apteekide avamine ei saa kunagi suurendada kaubavalikut, alandada ravimite hindu ega tõsta spetsialistide kvalifikatsiooni.
Igaüks, kellel on enneolematu soov apteegiteenust osutada, saab selle õiguse viie aastaga Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas omandada. Vaba ettevõtluse pooldajatele ütleme rahuliku südamega: meie ravimispetsialistidena teame, milliseid ravimeid vajame. Teie olete need, kes selle "äri" hammasrataste vahel oma tervisega riskite!
Autor: Kaidi Vendla