Demokraatliku riigi tunnuseks oleva tsiviilkontrolli teostamine sõjaväe üle on üks tänamatu tegevus. Kaitsevaldkonda varjab alati salastatuse loor ja asjadest ei saa avalikult palju rääkida. Rahulikku vaadet pimestab mundrite sära, nii et seaduse järgi kontrolli läbi viiva kaitseministri sõnum jõuab avalikkuseni vaevaliselt. Nii on see Eestis olnud viimased viisteist aastat, kõigi kaitseministrite puhul.

NATO poolt vaadates ei ole selles mitte midagi erilist. Jama on igal pool, kus demokraatiakogemus on õhuke. See on pigem poliitikute ja sõjaväelaste suhete rutiin. Eri riikides avaldub see erineval moel.

Eesti on siin erand vaid selle poolest, et kaitseväe juhataja ise on läinud poliitikasse, mis avalikud reaktsioonid kahjuks poliitilisse võtmesse viib. Aga Eesti on endiselt demokraatlik riik ja sõjaväeline hunta on meile võõras. Tais näiteks arvasid sõjaväelased, et ajavad senise peaministri niisama võimult minema.

Mõistlikku arengut kaitseväes vajame aga eelkõige meie ise, mitte NATO. Suve lõpus avalikkuseni jõudnud info omavolist kaitseväe juhtimisel seoses Afganistani missiooniga oli tegeliku olukorra kerge pinnavirvendus. Räägiti kestvast korratusest meie kõrge mainega kaitseväes.

Talvel juhiti NATO analüüsis tähelepanu meie käsuliinide segasusele. Märtsis kirjeldasid seda peastaabi juristid. Järeldusi sellest aga ei tehtud. Kui Afganistani missioonil tekkisid vastuolud kontingendi ülema ümber, oli see lihtsalt üks järjekordne stiilinäide olukorrast kaitseväes.

Kontingendi ülem ei allunud maaväe ülema korraldustele, solvas teda ning sai selle eest karistada. Seepeale asusid kaitseväe juhataja ja peastaabi ülem oma soosikut ebaseaduslike otsustega kaitsma. Muuhulgas nõuti maaväe ülemalt, et ta enda määratud karistuse tühistaks, ja kui too juhtis tähelepanu nõudmise ebaseaduslikkusele, kõrvaldati käskkiri külmalt registrist.

Kes on seaduse järgi kohustatud sellises olukorras sekkuma? Kaitseminister. Sõltumata tema isikust. Ministril lasub kohustus sellisele informatsioonile juurdlusega reageerida. Ekspertide komisjon, kuhu ei kuulunud ühtki Reformierakonna liiget, küll aga kaks Tarmo Kõutsi erakonnakaaslast, soovitas viitseadmirali käskkirjadest ühe tühistada ja nõuda paari vastavusse viimist seadusega. Nii tehtigi.

Kuna seaduserikkumised leidsid juurdluses kinnitust, järgnes poliitiliselt tuline reaktsioon just seetõttu, et kaitseväe juhataja oli vahepeal hakanud poliitikuks. Kaitseministri vastuseid küsimustele hakati nimetama poliitiliseks arveteklaarimiseks kaitseväe juhataja või koguni kaitseväega. Isamaa ja Res Publica Liit asus viitseadmirali eest ja ministri vastu moel, mis vaid rõhutas Tarmo Kõutsi kahemõttelist staatust. See on Eestile kahjulik.

Eestile on halb ka kaitseväe juhataja eneseõigustajalikult ründav hoiak. Kui uurimine tuvastas, et lahknevad kaitseväelaste arusaamad sellest, kellele nad alluvad, teatas kaitseväe juhataja, et käsuliinidega on kõik korras. Ei ole korras, kui pool kaitseväelastest nii ei arva. Pole oluline, kel on õigus. Oluline on, et kõik saaksid kaitseväes asjast ühtmoodi aru. Kaitsevägi ei ole poliitika.

Tarmo Kõutsi avalikes esinemistes, kus ta räägib vastavusest NATO standarditele, on üksjagu irooniatki. Tegelikult on just peastaap olnud tavapäraselt tõrges NATO standardeid juurutama.

Ka poleks praegusi seaduserikkumisi tõenäoliselt saanud juhtuda, kui Tarmo Kõutsil poleks talvel õnnestunud blokeerida kaitseväe korralduse seaduse menetlemist. Seadus pidi paljud tänased negatiivsed jututeemad sõjaväelisse korda seadma. Uskumatu, aga seadus hinnati koguni kaitseväe riskiks number üks. Kas seepärast, et diktaatorlik ainuvõim polnuks enam nii enesestmõistetav?

Segadused Eesti jõustruktuurides ja kaitseväe käsuliinides on aegade jooksul korduvalt tähelepanu äratanud. Mulle meenub sarnane jama koos eelarve ülekuluga ka aastate tagant, kui Tarmo Kõuts oli piirivalve peadirektor. Tegu pole formaalse tühiasjaga, vaid suundumusega juhtimisstiilis. See ei saa igavesti kesta.

Sõjaväes on kaalul inimeste elud. Segadustel käsuliinides oli Kurkses dramaatiline tagajärg. Sellest pole siiani õpitud. Kas tegeliku olukorra mahavaikimine on Eestile kasulik või kahjulik? Ma arvan, et Eestile on kasulikum pigem segaduste õudne lõpp, kui jätkuv lõputu õudus kaitseväe käsuliinides. Teisalt võib Tarmo Kõuts poliitikas hästi hakkama saada. Poliitikas käsuliini ei ole. Samas on mõni Res Publica nooruk, kes sõjaväes küüriks kemmergut, poliitikas Kõutsist kindlasti kangem mees.

Autor: Jaanus Rahumägi