Saku Suurhall muutus eelmisel reedel muusikamuuseumiks võimsa rokiväljapanekuga, pillid olid kätte antud tervelt kolmele kuulsale bändile, kelle lood tulevad tuttavad ette tänapäevalgi.

Kui bänd on noor, peaks neil olema vähemalt paar head lugu, mis õhtupooliku õigustavad. Vana bänd see-eest võib teha Greatest Hitsi kontserdi, kus on kõik lood. Ja siis on veel olemas bände, kes võivad teha popurrii headest lugudest, ilma et kontserdi lõpus lugusid nappima hakkaks. Kuulsin selle siis nüüd ära. Elusaim ansambel oli proua Susy sõpradega, trummar võis olla alles teises nooruses. Daam rokkis kitarriga rõõmsalt laval ringi, rahvas laulis lugusid kaasa. Smokie oli laulja välja vahetanud ja proovinud teha nii, et kuulaja-vaataja midagi ei märkaks. Uus esimees püüdis nii välimuselt kui ka häälelt oma eelkäijat matkida. Arvan, et lauljana võiks ikka endaks jääda ja nii ehk ansamblile uut elu anda - bänd oli tuntud headuses, aga mitte päris. Seevastu Sweet oli täitsa originaal, kuna nende ühe laulja häält tänapäeva noored ilmselt järele ei tee. Samas, miks nad trummari pere kõrvalt välja olid ajanud, jäi veidi segaseks, kuna mees rabeles hakkamasaamise piiril ning kaugemate trummideni ulatumine oli igas loos terve ettevõtmine. Kokkuvõtteks oli igati tore kohtumine, nii minul nendega kui ka ilmselt ka bändidel omavahel.