Igal aastal teatab politsei, et üks tema
prioriteete on võidelda liikluse ohutumaks muutmise eest, eelkõige aga
roolijoodikutega. Kas sel võitlusel on ka reaalseid vilju?
Arvestades, et Ida-Virumaal on joobes juhtide põhjustatud avariide hulk viimastel aastatel kasvanud – nagu ka nendes õnnetustes hukkunud inimeste arv –, tuleb kurvastusega käsi laiutada. Karmid karistused ei ole piisavalt määravad argumendid, mis inimest purjuspäi rooli istumast takistavad, kirjutas tänane Põhjarannik.
Karistuste puhul on räägitud nende karmistamisest veelgi – on koguni olemas seaduslik alus auto konfiskeerimiseks, mida eeldatakse rakendatavat eriti krooniliste roolijoodikute puhul. Ent probleem on ennekõike sotsiaalset laadi – eelkõige peab olema selge ühiskonna hoiak. Praegu on see Põhjaranniku arvates kuidagi segane. Üldine negatiivne suhtumine justkui oleks, aga kui inimene ise satub olukorda, kus tal on võimalik mõjutada konkreetset inimest alkoholi pruukinuna rooli mitte istuma, eelistatakse tihti seda mitte teha. "Ah, mees teab, mis ta teeb", "Eks ta ise tea, kui vahele jääb" – umbes selline on suhtumine, mis üldjuhul ei näe rooli istujas tegelikult potentsiaalset mõrvarit.
Põhjaranniku sõnul pean muutuma üleüldine suhtumine, ka näiteks kohalike võimude poolne. Põhjarannik julgeb uskuda, et nii mõnegi roolijoodiku seadusevastasele käitumisele on kaasa aidanud näiteks Jõhvi vallavõimud, kes on mõistliku põhjenduseta juba mitmel korral tagasi lükanud öise alkoholimüügi keelu, samal ajal kui ümberkaudsed omavalitsused on sellise piirangu kehtestanud. Siit loogiline järeldus: ainuüksi politsei kui eraldiseisva korrakaitseorganisatsiooni karistav tegevus roolijoodikute probleemi ei lahenda.