Haisuplekk ministri pintsakul

Möödunud kevadel esitlesid keskkonnaametnikud 50 miljonit krooni maksma läinud õhumõõtesüsteemi, mis pidi aitama tuua õnne Tallinna lähedal Muugas, Randveres ja Viimsis elavate inimeste õuele. Nimelt pidi kulukas seade tegema kindlaks, kes tekitab selles piirkonnas normaalset elukeskkonda häirivat haisu. Täna tunnistavad ametnikud, et haisutekitaja on endiselt lahendamata saladus.

Äripäeva hinnangul näitab Muugal toimuv riigi suutmatust või tahtmatust end kehtestada. Tekib küsimus, mille eest maksumaksja leival olevad keskkonnaametnikud eesotsas ministriga palka saavad?

On selge, et naftasaaduste käitlemisega kaasneb paratamatult ebameeldivusi. Riigi ülesanne on aga tagada, et Muugale koondunud naftaterminalid ei sõidaks kasumikroone taga ajades teerulliga üle lähikonnas elavatest inimestest.

Tänases Äripäeva kaaneloos on loetletud mitu võimalust, kuidas muuta Muuga piirkonna elanike elu elamisväärsemaks ja päästa neid haisust. Millegipärast aga asjad ei liigu. Selle asemel, et üritada probleemi sisuliselt lahendada, korraldavad ametnikud pressiüritusi, kogunevad komisjonidesse ja annavad kõlavaid lubadusi. Mingeid käegakatsutavaid, õigemini ninaga tuntavaid muutusi ei toimu.

Võib muidugi tõsta käed ja öelda, et probleemi polegi võimalik lahendada. Inimesed, kes on Muuga piirkonda endale kodu soetanud, pidid arvestama, et see polnud kõige eeskujulikum elukeskkond. See peegeldub ka sealsetes kinnisvarahindades ehk kui tahad soodsamat elamist, pead haisule lõivu maksma.

Toimetus pole taolise lähenemisega nõus, sest riik pole kuidagi üritanud olukorda lahendada. Näiteks on trahvid õhusaaste eest nii väikesed, et need ei sunni naftakäitlejaid tegema investeeringuid õhusaaste vähendamiseks.

Keskkonnaametnikel ei ole võimu, et terminali väravad jalaga lahti lüüa ja ootamatuid mõõtmisi teha. Seetõttu pole ka võimalik uurida, kas terminalides käideldavate naftasaaduste kogused ja koostis vastavad väljastatud õhusaastelubadele.

Mis oleks lahendus? Riik peab hakkama käituma riigina. Terminalide omanikud tuleb panna huvituma õhusaaste vähendamisest. Trahvid peavad olema sellised, mis motiveerivad investeerima keskkonnahoidu. Järelevalvele tuleb anda volitused, mis võimaldavad neil terminale operatiivselt kontrollida.

Eesti on soodne koht naftatransiidiga tegelemiseks, aga lisaks präänikule on aeg-ajalt vaja ka piitsa, mille abil panna transiidiettevõtja mõistma, et ta peab enda kõrval ka teiste kaaskodanikega arvestama.

Autor: ÄP