Et Emake Loodus ei nutaks

Ebanormaalselt soe talv ei lase ka minul muust kirjutada kui looduskatastroofidest. Rootsis ründavad metsi teise põlvkonna kahjurid, Pärnu elab uue üleujutuse hirmus. Kas tegime Emakesele Loodusele liiga?

Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahv viis sätestab, et Eesti loodusvarad ja -ressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult. Mina pean loodusvaraks ka seda murutükki, mis prügimägede all lasub, ja ma pole rahul, et valitsus on teinud nii samme prügisorteerimise propageerimiseks. Selge see, et võim ei saa ronida sisse kodaniku köögiaknast, aga forsseeritud abinõud võiks ometi kasutusele võtta - seda näiteks koolides, kust kodanikukasvatus suurel määral alguse saab.

Lätis saab inimene korraliku rahatrahvi, kui ta näiteks sigaretikoni maha poetab. Ma ei ole ausalt öeldes kursis sellise seaduse olemasoluga Eestis, aga kui taoline määrus ka eksisteerib, siis on sellest tohutult halvasti teavitatud. Muidugi võib küsida, kuidas kõik prügipillajad lätlased kätte saadakse. Siinkohal ei ole minu meelest oluline niivõrd seaduserikkujate 100protsendiline tabamine kui ettekirjutise distsiplinaarfunktsioon. Kodumaa pinda tuleb austada.

Eestis ei ole tõenäoliselt saja aasta jooksul karta orkaan Katriinat ja ka soe talv võib mööduda. Meie panus kliima soojenemisse pole nagunii palju suurem kui mõne põlevkivitehase tuhamägi Virumaal. Asi on põhimõttes, kas riik soosib ja võtab kasutusele meetmed, et kodanikud, eelkõige noored hakkaksid väärtustama loodust ja suhtuma selle haprasse tasakaalu mõistusega.

Eeskujuks võib võtta vanad indiaanlased, kes enne iga otsuse langetamist arutlesid, kuidas mõjutab valitud teguviis nende sugulasi seitsme generatsiooni pärast. Võiksime samuti kodus arvutada, mitu puud saaksime seitsme sugupõlve jooksul Eesti metsades säästa, kui asetaksime igasse klassiruumi väikse karbikese sildiga "vanapaber".

Kurdetakse, et seadused on inimestest kauged, aga siin on üks, mida me kõik täita saame.

Autor: Ellen Murula