Tere, kodune Türgi!

Eelmist, India kööki ei jõudnud veel kiitma hakatagi, kui juba olid uksed kinni pandud ja uued tegijad kohal. See hakkab siin silma, kuna Nõmmel on küll mõned pubid ja üks venepärane söögikoht, aga eksootikat peale Lepido ei ole.

Cafe Akbana on kena ja lahke koht. Kirjud Türgi vaibad, türgi muusika ja vesipiip annavad viite, millisesse maailmajakku seekord sattunud oleme. Menüü jutustab uhkuse ja innuga Türgi köögist ja elust ja maailmaajaloolisest asendist. Muidugi annab teada ka toitudest, ja neid ei ole mitte vähe.

Talvisel ajal on mind hakanud huvitama supid, proovisime ära läätsepüreesupi Mercimek Corba ja oa-lambalihasupi Kuru Fasülye. Esimesele võis vabalt teise roa juurde tellida, teine oleks sobinud omaette kõhutäitjaks, oli suur, rammus ja lihane.

Kergema kategooria roogadest proovisime Kuzu Dürümi - lavašši lambaliha ja salatiga. Kui menüüd uskuma jääda, siis vrapid ongi pärit Türgist.

Cafe Akbana oli ilusa puhta maitsega, aga natuke väike, kui arvestada hinda ja äärelinna söögikohta. Sama võiks öelda ka kahe pearoa kohta.

Tellisime kõige türgilikumad road - Bingöl Kebap ehk lambahakkliha vardaroa riisi, grillitud köögivilja ja salatitega ja Et Sote - panniroa lambalihast, tomatitest, seentest, juures jälle riis ja salat.

Lambaliha oli igal moel hea, panniroas oli kasutatud lihtsamaid pehmeks haudunud lihatükke, hakklihakebab oli vürtsikas ja keskmiselt mahlakas. Riis mõlema prae juures oli ekstraklass, aga salatid igavavõitu - ei armasta ma seda Hiina kapsast.

Kui midagi veel peale kehva salati kritiseerida, siis kindlasti hinda - liiga kallis äärelinna jaoks. Nii võib loota, et järgmisel aastal saame jälle uue restorani, kui see majanduslikult välja ei vea.

Menüü oli asjalik, kõik vajalik oli pandud kirja: soovitati isegi Türgi kohvi ja viimastel aastatel Türgis moodsaks saanud õunateed.

Majaveiniks oli Küprose vein - kuigi poliitiliselt ebakorrektne, siis gastronoomiliselt vägagi sobilik valik.