Katrin Kendra töötab selguse nimel

Tallinlane võib olla rahulik - tema raha on heades kätes?

Arvan küll. Meie töö on õnnestunud, sest viimase kuue aasta areng on olnud tohutu. Minu meeskond on hea, nad haldavad seda hästi. Linna raha juhtimine on oluliselt paranenud. Täna teame täpselt, palju hetkel raha on, palju on väljamakseid, palju saame raha tulusalt paigutada.

Tallinna linn on ainus omavalitsus, kes koostab oma eelarve tekkepõhisena‚ teised teevad seda kassapõhiselt. Põhjanaabrid on ammu tekkepõhise eelarvestuse juures, meie võtsime nendelt eeskuju. Nüüd saame omakorda oma kogemusi teistele jagada. Koostöökontaktid on nii Narva, Tartu kui Pärnuga. Hiljuti käisid meil külas ka Riia linna esindajad ja tundis väga huvi meie eelarve koostamise vastu. Kuuldavasti tahab ka riik samale süsteemile üle minna 2009. aastal. Siis ehk tihenevad kontaktid ka riigiasutustega.

Kui linnas rääkida üldse mingist kokkuhoiust, saabki rääkida protsesside muutmisest efektiivsemaks. Teatud protsessid tuleks tuua tsentraalsele tasemele a` la igaüks ei käi poes endale pliiatsit ostmas, vaid seda teeb üks struktuur. Arvan, et sel viisil muutub linnasüsteemi toimimine ka linlasele arusaadavamaks.

Tallinna linnavalitsusest on saanud igati nüüdisaegne organisatsioon?

Jah, seda võib küll öelda..

Linna rahakasutuse kritiseerimine on ajakirjanduse lemmiktegevusi, kuidas linna südamest vaadates tundub - kas asja eest või ilmaasjata?

Hea oleks, kui avalikkuse arusaam muutuks. Väga palju on avaldatud arvamust, et avalikus sektoris saavad tööd need inimesed, kes mujal hakkama ei saa. See ei ole kindlasti niimoodi, meil on tõeliselt tugevad inimesed, kes teevad tohutult tööd. Päev läbi kohvitamine on stereotüüp sotsialismiaja ametnikust, mis tänapäevaga kuidagi kokku ei lähe. Kohvitass võetakse kiirelt arvuti kõrvale ja tihtipeale jõuab see seal jahtuda, enne kui otsa saab. Töö on väga tihe, just sellepärast, et väga palju muudatusi on toimunud.

Kriitika on iseenesest hea - see sunnib paremini töötama. Usun, et kõige parem viis mainet parandada on läbipaistvuse suurendamine. Töötame selle nimel, et linnaorganisatsioon muutub lihtsamaks ja arusaadavamaks. Üks keskmine elanik ei teegi väga vahet, kus on linn ja kust algab riik. Meie peame näpuga järge ajama, kas prügi, mis metsa alla veetud, tuleb meil ära koristada või on see hoopis mõne riigiameti töö. Kui linn selle töö ära teeb, siis linnakodaniku raha eest ning riik seda ei kompenseeri. Nii et meie heakorraarmastus tooks oma kodanikule hoopis kahju. Suur osa maast linna territooriumil kuulub riigile, loogiline oleks, et need maad munitsipaliseeritakse. Me ei saa näiteks avada linnakodanikele vaadet merele, kui mereäärne maa ei kuulu linnale. Teedeehituseks on vaja maad jne. Linn peab arenema, selleks vajab linn ressurssi., mille arvelt seda finantseerida.

Ja see ressurss on Teie käes, õigemini käib läbi teie käest?

Finantsteenistuse hallata. Meie ülesanne on tagada, et see ressurss laekuks, et see oleks hoitud võimalikult hästi, et sel oleks võimalik veelgi kasvada.

Alati on probleem, et seda raha on vähe. Äripäev tegi kunagi ettepaneku, et kogu tulumaks läheks omavalitsustele, kas see lahendaks rahamure?

Paraku sunniks tulumaksu jaotamine elanikkonna järgi omavalitsusi omavahel võistlema elanike pärast. Tallinnale tähendaks see pigem seda, et ümberkaudsed vallad, kes võimaldavad praegu aktiivset elamuehitust, meelitavad hulga tallinlasi endale. Ehk meile tähendaks see tuludes tagasiminekut. Tulumaks üksi poleks omavalitsustele motivaatoriks, et liituda, nagu Äripäev lootis. Selleks peaks olema mingi parem põhjus. Aga tõepoolest on meil väikese Eesti jaoks liiga palju omavalitsusi.

Kui raske on kaitsta oma nägemust - kuhu kui palju ja miks peaks minema linnakodaniku raha?

Kui volikogus tekib erimeelsusi, siis esitatakse arupärimised linnavalitsusele, mitte konkreetselt meie teenistusele, kuid meie aitame linnavalitsusel neile vastata.

Selliseid vaidlused - kas, kuhu, kui palju - käivad linnavalitsuses. Eelarvet valmistatakse ette väga tihedas koostöös linnavalitsuse liikmetega. Hiljem kaastakse läbirääkimiste protsessi ametite esindajad. Meil on pigem järelevalvaja roll - et ei küsitaks liiga palju või ka vähe raha, nagu on ka juhtunud.

Töötate rahandusalal juba üheteistkümnendat aastat - järelikult alustasite juba kooli kõrvalt?

Jah, rahandusministeerium vajas noori hakkajaid inimesi ning õppejõud soovitas mind sinna. Võtsin pakkumisest kinni, sest töö riigieelarveosakonnas tundus just see õige olevat - ühendas mu juurahuvi ja finantsvaldkonna, mida parasjagu õppisin. Tingimuseks oli kohe alguses, et põhirõhk jääb õpingutele ning ministeeriumitööd teen peale loenguid.

Mida andis viis aastat riigi rahanduskeskmes?

Kogemuse ja arusaamise avaliku sektori toimimisest ning tugeva baasi eneseväljendamiseks nii kõnes kui kirjas - algselt oli põhirõhk õigusaktide koostamisel ja nende läbivaatamisel, kooskõlastamisel, ministeeriumi esindamisel komisjonides ja töörühmades. Minu jaoks oli see tegelikult enneolematu väljakutse.

Seega tegelesite rahanduse n-ö teoreetilise poolega?

Pigem võiks öelda, et teoreetilis-praktilisega.

Nüüd aga pigem praktilisem pool - kumb rohkem oma ala tundub?

Üks ilma teiseta pole võimalik, aga pigem praktiline, kuigi töö hulka kuulus ja kuulub praegugi linna finantsvaldkonda reguleerivate aktide koostamine. Kui mina linna tööle tulin, linna rahandust korraldavaid õigusakte õieti polnudki. Neid hakkasime koostama eelmise finantsjuhi Ahti Kallastega, kes siis parasjagu tegeles linna finantsteenistuse loomisega ja kelle kutsel linnavalitsusse tööle asusingi.

Töö linnavalitsuses seega, miks?

Linnas on põnevam. Töö on vahetum - pidev suhtlemine linnavalitsuse liikmete ja eri asutustega, elav infovahetus. Ministeeriumis oli suhtlemine rohkem bürokraatlikum - kirjade teel, töörühmade ja komisjonide näol. Otsekontakte valitsusliikmetega polnud, v.a oma minister.

Mis tunnetega võtsite vastu ettepaneku asuda finantsteenistuse etteotsa - tegemist palju suurema väljakutsega, kui oli amet ministeeriumis?

Ma ei teinud kohe otsust. Üritasin mõelda laiemalt - kas oleks õigem kutsuda keegi väljast, kel oleks värskem nägemus meie finantsorganisatsioonist ja sellest, kuidas seda juhtida, milliseid muudatusi vajadusel veel teha. Mõnikord on päris uue inimese tulek hea. Samal ajal oli meil hästi palju protsesse pooleli. Minu kasuks rääkis see, et suudan neid jätkata, kuna tean, miks midagi on tehtud ja kuhu peab jõudma. Niimoodi neid plusse ja miinuseid vaagides ja kolleegidega nõu pidades võtsin lõpuks vastutuse enda kanda. Aga tingimusel, et jään esialgu kohusetäitjaks. Selles mõttes ei olnud tegu erilise väljakutsega. Kui oleks hiljem otsustatud, et pigem toome inimese väljast, oleksin saanud oma tööd edasi teha.

Millised on need motivaatorid, mis hoiavad Teid avalikus sektoris?

Inimest saab motiveerida eelkõige inimene ise. Kui inimesel enesemotivatsiooni ei ole, siis saab teda ajutiselt väliste peibutistega tööle panna, aga nende mõju on lühiajaline. Kui inimesel ei ole sädet silmis, tahet töötada, siis ei ole ükski väline motivaator piisavalt hea. Isegi kui suur raha motiveeriks inimest, siis ta ei panustaks ikkagi tööle sajaprotsendiliselt, sest et ta ei tee seda tööd hingega.

Olen alati mõelnud, et mina teen seda tööd täpselt nii kaua, kuni töö mulle meeldib ja ma tahan seda teha. Kui tunnen, et töö on end ammendanud, siis tuleb edasi liikuda. Ma ei ole seda tüüpi, kes hoiaks kohast kinni ainult koha pärast. Usun, et tunnen selle hetke ära, et võiks rahulikult ära minna - see tähendab, et oled suutnud midagi ära teha, ei jäta asju pooleli ja leiad ka selle inimese, kes võiks sama tööd jätkata.

Kogemus riigi- ja omavalitsustasandilt on olemas, kas olete mõelnud ka, et võiksite töötada erasektoris?

Ma ei ole mõelnud, kes või mis peaks minust saama, kui ma peaksin linnast kunagi lahkuma. Ma pigem usun, et iga asi tuleb omal ajal. Just sel hetkel, kui see on õige. Olen mõelnud küll, et tulevikus võiks töötada ka erasektoris, aga selleks ei pruugi olla üldse finantsvaldkond. Ma ei ole seda usku, et inimene peaks keskenduma ainult ühele kitsale valdkonnale. Kui oled mitmekülgne ja sul on tahet midagi teha, siis sa kindlasti suudad seda teha.

Kui see pole rahandus, siis mis?

Mul ei ole konkreetset nägemust. Kui ausalt öelda, siis ega ma linna tulekut ka ei planeerinud ega tegutsenud selle nimel sihiteadlikult. Lihtsalt märgati ühel hetkel, et minus on potentsiaali.

Teie karjääriredeli järgmiseks astmeks võiks pidada hoopis rahandusministri ametit, olla esimene naisrahandusminister - kas selline väljakutse ei paelu Teid?

Mina ei kuulu ühessegi erakonda ega ole mul ka sellist poliitilist ambitsiooni, seetõttu ma ei ole sellist mõtet küll kaalunud. Minister peab olema nii juht kui poliitik. Aga naine rahandusministriks - miks mitte. Meil on rida näiteid naisministreist - Kristiina Ojuland, Signe Kivi, Liina Tõnisson, Siiri Oviir, Marju Lauristin, Liia Hänni, Mailis Reps, Katrin Saks. Kindlasti on meie erakondades teisigi piisava potentsiaaliga naisi.

Ma ei planeeri sellist karjääri, et olen pannud verstapostid paika ja sammun sihikindlalt nende poole, et homme kantsler ja ülehomme minister. Arvan, et iga asi tuleb õigel ajal.

Milliseid omadusi on vaja, et jõuda finantsalal nii kaugele nagu Teie?

Minu meelest on väga oluline avatud mõtlemine, positiivsus, oskus suhelda, võime näha laiemat pilti. Ei saa olla teatud kitsa valdkonna spetsialist. See käib ka linna finantsvaldkonna juhiameti kohta. See ei tähenda ainult raamatupidamisvaldkonna eest vastutamist, vaid 37 inimese ja nelja eri töövaldkonnaga teenistuse juhtimist. Suhelda tuleb kõigiga - nii ametiasutuste töötajate kui poliitikutega. Muidugi peab teadmistepagas olema piisav, aga tarkus tuleb nii ehk naa kogemuste kaudu, sest alles siis mõistad tegelikult õpitu tähendust. Pead olema huvitatud nii oma valdkonnast kui elust üldse. Kui on huvi, tekib ka tahtmine ja võimalus areneda.

Kas olete rahul tänase hetkega, teete tööd särasilmil, jääb piisavalt aega oma lapsele ning oma harrastustele?

Kes palju teeb, see palju jõuab. Ajanappus on täna kõigi inimeste probleem, ükskõik mis positsioonil nad ka poleks. Olen põhimõtteliselt suutnud oma elu korraldada niimoodi, et jätkub aega nii lapsele kui tööle ning sportlikele harrastustele. Kuigi jah, vahel mõtlen küll, et võiks olla rohkem aega näiteks selleks, et saaks veel lugeda seda või teist raamatut, või lihtsalt minna parki jalutama.

Minu meelest võib Katrinist saada Eesti esimene naisrahandusminister. Temas on kõik selleks vajalik olemas - iseloom ja teadmised ning kogemused avalikust sektorist. Puudub vaid parteipilet.

Samas on finantsjuhi amet apoliitiline, vähemalt minu meelest. Soovitasin ka Katrinil poliitikast eemale hoida, kui ta tahab töötada Tallinna finantsteenistuse juhina - seda tööd oleks väga raske teha, kui kuulud mis tahes erakonda. Aga usun, et kui ta valiks poliitika, saaks ta ka seal edukalt hakkama.