Kuigi aeg-ajalt jõuavad krimisaadetesse
õudustäratavad filmilõigud armukadeduse- või raevuhoos oma naise vigaseks
peksnud või isegi tapnud meestest, on tegemist vaid jäämäe veepealse osaga.
“Uurimuste kohaselt esineb Eestis otsest füüsilist vägivalda igas kümnendas paarisuhtes,” rääkis Sirje Otstavel Tartu naiste varjupaigast Pärnu Postimehele.
“Kurb on see, et enamasti on agressiivse mehe abikaasa enesehinnang maatasa tehtud ning hirm ja häbi nii suured, et politseisse pöördub heal juhul iga kümnes vägivalla all kannataja. Needki alles kaheksa kuni kümne aasta pärast. Meie varjupaigas oli naine, kellel mees murdis käe- ja sarnaluu. Naine jäi ühest silmast pimedaks. Ja ikka mõtles ta mitu kuud, kas kirjutada politseisse avaldus,” meenutas Otstavel.
Vägivallatsev mees võib olla väliselt kena, edukas ja mõistlik ning toob “karistamise” ettekäändeks naise halva või ebaadekvaatse käitumise, tihti hakkab naine ise oma “süüd” uskuma. Vahel kiputakse ühiskondlike stereotüüpide kohaselt naist süüdistama irisemises, flirtimises, koketeerimises jne. Enamasti kardab naine oma meest nii väga, et šokeerivast pereelust pole aimu isegi lähisugulastel.