Itaalia köögis Tartus

Esialgu läks vaja kuuma teed ja Jägermeistrit. Menüü käis läbi kõik tüüpilise Itaalia restorani jaotused eelroogadest-salatitest-suppidest pastaroogadeni, pearoad ja magusad. Bruskettad tomati ja mozzarellaga ning röstitud saiad puravikukreemiga olid mõnusaks krõbisevaks alguseks. Esimest korda nägin "brusketta" olevat kirjutatud eestipäraselt, vist hakkavad itaalia juustusaiad siinmail tasapisi kodunema. Seenekreem on kah huvitavalt uudne nimetus, aga sobis soojale praeseenesegule väga hästi. Oleks tahtnud bruskettasid hea oliiviõliga natuke ergutada, aga päris-Itaalias nii tavalisi õli- ja balsamico-pudeleid polnud kusagil näha.

Sellele väikesele puudujäägile vaatamata mõnulesime täiega, kuni püsisime itaaliapäraste roogade juures. Proovisime ära tomatisupi, lasanje ja gnocchi'd gorgonzola juustuga, kõrvale jõime ilusat lihtsat majaveini. Justkui päris-Itaalia trattoria's, lihtne ja kodune toit ilma igasuguste vigurduste ja tembutusteta. Kas just kokakunsti tippteosed, aga tugev keskmine kindlasti. Eriliselt hea meel oli mul gnocchi'de üle, neid väikseid kartuli-jahuklimpe on ainult kõige itaalialikumates söögikohtades. Nende lihtne, võiks öelda ka labane võlu on mulle ülimalt meeltmööda - polekski justkui midagi erilist, mingisugused klimbid, aga sobilikus kastmes ja koos kerge veiniga väga mõnusad.

Pärast suppi ja pastat jätkus isu ja uudishimu ka pearoa jaoks, proovisime ära kana peekonis. See polnud enam Itaaliast, see oli ehtne Eesti asi. Hulk kartulisektoreid, liha ja kaste, natuke salatit. Prael polnud tegelikult viga midagi, iga teine Eesti kõrts saaks selle eest kiita, aga "Itaalia köögis" peaks selle menüüosa eraldi ära märkima, olgu näiteks "Itaalia lõpp" või "Ehtne Eesti toit".

Eraldi kiitust väärib ettekandja Triin. Ta ei teinud midagi erilist, ka ei olnud teenindus ülearu kiire. Aga ta märkas meid, vaatas meile otsa, kui midagi küsis, oli täie tähelepanu ja huviga oma töö juures ning hoolitses meie lõunasöögi eest väga kenasti.