Linnateater lahkab ohtlikke suhteid

Ülle Hallik 16. märts 2007, 00:00

Linnateatris esietenduv "Kuidas ma õppisin sõitma" on otsekohene lugu ühe tüdruku täiskasvanuks saamisest läbi keeruliste elusituatsioonide, mis seotud suhetega tema ja märksa vanema onu vahel.

Näidend koosneb 40aastase naise meenutustest, mis algavad üheteistkümnendast eluaastast. Tükki on raske žanriliselt määrata.

Loo pealkiri on tähenduslik mitmel moel. Eriti Ameerikas, kust näitemäng pärit, sümboliseerib autojuhilubade omandamine täiskasvanuikka jõudmist. Autojuhtimist õpetab kangelannale aga tädimees, kes varaküpsesse tüdrukusse armub. Sarmika, kuid hingelt üksildase mehe tähelepanu kõditab tütarlapse eneseteadvust, samas tekitavad lähenemiskatsed temas võõristust.

Suhe täiskasvanud mehe ja alaealise tütarlapse vahel on valus ja delikaatne teema, millele autor on lähenenud mõistvuse, aga samas ka karmusega - on selge, et õnne valem ei ole see kummagi osapoole jaoks. Kindlasti ei aseta Vogel aga oma peategelast ohvri rolli, vaid kujutab teda enda eest seista oskava noore naisena.

"Oluline on jälgida, kuidas peategelane suudab meid ninapidi vedada tänu sellele, et ta ei räägi lugu ei algusest ega lõpust, vaid läbisegi," juhib lavastaja Ain Prosa tähelepanu sellele, et kuna aeg on loogilise sündmustiku segi paisanud, teiseneb kogu aeg ka suhtumine temasse - hoiakud muutuvad vastavalt seikadele, mis päevavalgele tulevad.

Prosa sõnul pole tegemist otseselt ohudraamaga, kuigi temaatika on vägagi aktuaalseks muutunud ka tänapäeva Eestis. Autor ei soovi näidata tüdrukut ahistaja ohvrina ning on näidendisse pedofiiliale lisaks kirjutanud sisse Lolita-teema.

Igal juhtumil on põhjused, mis selleni viivad. Psühholoogilise kriisiabi nõustaja Kaie Palmeti sõnul hakkavad teismeikka jõudnud tütarlapsed perevälist suhet otsima läheduse kompenseerimiseks, kui ema-isa on kogu aeg tööl või on hooldajaks ainult üks vanem. Suhe peaks neile asendama nn külma isa, kes on küll olemas, kuid pole ajapuudusel temaga kontaktis. Vanemal meespoole esindajal võib olla endal elus probleeme, mistõttu ta ei julge luua suhteid omaealistega. Ka võib olla ta aga palju pragmaatilisem ja kasutada noore tüdruku süütust lihtsalt ära.

Konkreetse näidendi meespeategelase kohta ei saa juriidiliselt öelda, et ta on pedofiil, kuna mees ootab kannatlikult tüdruku 18aastaseks saamist. "Kui lehes oleks uudis, et arreteeriti 30aastane mees kahtlustatuna 14aastase tütarlapse ärakasutamises, oleks see paljas fakt, mida oleks kerge hukka mõista," selgitab Prosa, et hoopis teine suhtumine oleks, kui toosama mees kirjutaks raamatu ja kirjeldaks oma mõtteid ja tundeid. Kuigi pedofiilia ise jääb ikkagi kuriteoks. Kohalikus kontekstis varjatud kuriteoks, sest Eesti ühiskonnale on omane sotsiaalne häbi ja tugev süütunne. Sellest, mis on peres, kõva häälega ei räägita ning sellest varjulejäävast näidend räägibki.

Pärast 3. aprilli etendust on Linnateatris kavas teemakohane kohtumine, kus lisaks lavastajale on publiku vestlusringi tulemas psühholooge, kriisiabi nõustajaid ja teisi teemaga kokkupuutuvaid spetsialiste. Linnateatri avalike suhete juhi Kristiina Garancise sõnul paistab publikul huvi olevat ja sarnaseid kohtumisi tuleb kindlasti edaspidigi.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

    Vaata kogu kava
    Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
    25. November 2011, 09:45
    Otsi:

    Ava täpsem otsing