Laks jättis endale vaid 50 hektari ringis metsa. Hobiga tegelemiseks, on ta ise öelnud.
Oma metsa sertifitseeris Lembit Laks ajendatuna esmalt majanduslikest kaalutlustest, teisalt soovis ta näidata, et erametsades ei valitse sugugi halvem olukord kui riigimetsas. Kuna erametsaomanikke oli juba aastaid väidetavate sulitempude eest materdatud, soovis Laks tõestada, et ka erametsaomanike hulgas on neid, kes lähtuvad oma heast tahtest ja parematest metsamajandamise teadmistest.
"Ega otseselt olnud puiduvarujad toona ega ole ka praegu valmis sertifitseeritud metsast pärineva puidu eest rohkem maksma, aga tol ajal kehtis n-ö boonussüsteem - suuremate koguste puhul oli võimalik saada 10-30 kr/tm tavalisest kõrgemat hinda," selgitab Laks. "Tavaliselt oli nõnda, et boonushinna saamiseks pidi materjali olema vähemalt 300 tm/kuus. Minul päris niipalju ei tulnud, aga üldiselt mind ikka võrdsustati suurtega."
Kui Laksi metsi esimest korda sertifitseeriti, maksis ühe hektari sertifitseerimine 40 krooni. Sellele lisandusid iga-aastased auditid (keskmiselt 10 kr/ha aastas), metsa majandamine tuli standardiga vastavusse viia, tellima pidi uued majanduskavad jmt. Praegu hindab ta esimese viie aasta keskmist kulu seoses sertifitseerimise ja kõige sellega kaasnevaga umbes sajale kroonile hektari kohta aastas.
Kuigi tänaseks on Laks suurema osa oma metsadest maha müünud, ei hinda ta toonaseid kulutusi sertifikaadi saamiseks korstnasse kirjutatuiks.
"Ainus pettumus on, et tänaseni ei ole Eesti puiduvarumisfirmad enamikul juhtudel nõus maksma sertifitseeritud puidu ehk siis legaalse puidu eest kõrgemat hinda," tõdeb ta. "Päästaks see, kui puidufirmad, selle asemel, et siin teatud vähemtähtsaid akte alla kirjutada, deklareeriksid ühiselt, et sertifitseeritud metsast pärit puidu eest makstav hind on kõrgem sertifitseerimata puidu hinnast."
Laks kinnitab, et see poleks varujatele ega tööstustele eriline lisakulu, küll aga tagaks firmale stabiilsed legaalse puidu tarned.