Fanaatik seob end kogu eluks

Miljonilinnast Moskvast pärit 1980.aastate tippiluuisutaja, viiekordne endise N Liidu meister, 1984. aasta MMi hõbe Anna Kondrašova-Levandi on oma kodu loonud tillukeses Eestis. 1999. aastast kasvatab siin uut iluuisutajate põlvkonda, kõigepealt oma klubis, kuuendat aastat juhib ka Rocca Al Mare Uisukooli, mis tegutseb Premia Jäähallis.

Halli ühel väljakul on just lõppenud uisukooli treening. Teisel väljakul harjutab lugematu hulk pisikesi põngerjaid, hokimängija rüü üll. Uisukooli treenerite toa suletud ukse tagant kostab muhedaid naerupahvakaid.

Tänan küsimast, analüüsisime just seda - meil on treeningu lõpus sellised kümneminutilised välkkoosolekud. Räägime, mis läks hästi, mis viltu, kuidas järgmisi tunde läbi viia. Me arutame kõik küsimused omavahel läbi. See loob positiivse aura, mis aitab meil pingeid maandada.

Pahandusi ma ei kohe üldse ei salli ja niipea, kui tunnetan tülialge tekkimist, püüan kohe selgitada põhjuse ja leida ka lahenduse. Konfliktini ei tohi erimeelsustel lasta minna, omavahelised suhted peavad olema head, sest ainult nii saab hästi töötada. Õnneks ei tule meil omavahel neid eriti ette - oleme koos palju läbi elanud ja kokku kasvanud. Kui lastevanematel on olnud pretensioone õpetamise kohta, siis olen alati kaitsnud treenereid - olen seisukohal, et lapsevanem ei peaks sellesse protsessi sekkuma. Usaldan treenereid, nad on oma ala profid..

Kindlasti. Mulle ei meeldi autokraatsed juhid, inimesed, kes oma tahet teistele peale suruvad. Püüan ise selline mitte olla. Samas, ehkki arutame asjad omavahel läbi, lõpevad meie ajurünnakud tihtipeale sellega, et kolleegid ütlevad - otsusta sina, teeme nii, nagu sa ütled (naerab). Võtan seda kui usalduse märki. Samas olen ma ka ise treener ja kõik otsused, mis tuleb mul langetada, käivad minu kohta täpselt samamoodi nagu iga teise õpetaja kohta. Ma ei saagi otsustada midagi sellist, mis treeneritele ehk siis ka mulle endale üldse ei sobiks. Aga eks ideoloogiline liider peab olema igal koolil.

Hokile jääme veel alla, aga meilgi on kasvandikke juba 240. Lisaks käib oskusi lihvimas poolsada harrastajat, nende seas üks soliidses eas pensionärgi. See spordiala on üks parimaid hea tervise ja mis seal salata, ka figuuri hoidmiseks.

Mul on hea meel, et valisin iluuisutamise, sest ma pole üldsegi kindel, kas ma klaverimängijana oleksin nii kaugele jõudnud kui spordis. Tegelikult mulle endale väga meeldis klaver. Alustasin päris mudilasena ema käe all. Aga nagu iga lasteaialaps olin ma talviti haiglane. Teate - üks aevastab ja kohe on kõik teised ka nohus. Isa muretses üle ja pani mind küll jooksma, võimlema, viis ujuma. Tegelikult olin ma nendele lapseea tõbedele vaatamata energiast pulbitsev ja hästi sitke tüdruk - kahe peaaegu samaealise vennaga koos kasvades teisiti ei saagi. Jooksime, turnisime garaažide ja kuuride katustel, ronisime puude otsas - poistega poiste mängud. Ilmselt otsis ka seetõttu veidi mures isa mu aktiivsuse maandamiseks naiselikumaid viise.

Kui nägin naabermaja tüdrukute uhked poognad koduhoovi liuväljal, olin korrapealt võlutud. Enne ei jätnud kodus mangumist, kui mulle lõpuks toodi uisud, küll alles järgmisel talvel. Laenati kelleltki, olid sellised naljakad pruunid pehmed ja veidi suured saapad, aga mina olin üliõnnelik. Käisin paar-kolm kuud uisutamas umbes samasugusel lahtisel staadionil, nagu on Tallinna lastestaadion. Siis soovitas treener vanematele, et nad võiksid mu spordikooli panna - et tüdruk õppivat lennult ja võiks asjaga tõsisemalt tegelda. Koolis aga öeldi, et olen aasta võrra hiljaks jäänud - lapsed alustasid kuueselt, mina olin kohe seitse saamas. Lubati siiski üle vaadata, mida suudan. Üks sealne treener näitas ette ja mina tegin muudkui kõike järele - see ei olnudki raske. Saingi kooli sisse. Aga enne kui minust asja sai, visati mind kaks korda ebaperspektiivsuse pärast koolist välja.

Ei jätnud, tõestasin, et olen väärt selles koolis õppima. Esimesed tulemused tulid 12aastaselt - pääsesin N. Liidu juunioride koondisesse, tolle hooaja võistlustel alla teise koha ei saanudki. Ja siis tuli puberteet. Raske aeg. Kaks aastat läks päris raisku. Alustasin ikkagi uuesti ja siis juba oli mõistus peas. Hakkasin rohkem ise mõtlema, mida ja kuidas teha - utsitasin ise ennast tagant. Mäletan väga hästi seda naudingut, mida ise seejuures tundsin. Tagantjärele tundub see isegi masohhistlik. Aga järjest paremad tulemused tulid ka - 16aastaselt N. Liidu tipus.

MMi hõbe. Aga see oli tõesti vaid hetk. Siis mõistsin, et medal ongi viiv - kõrged tiitlid küll jäävad elu lõpuni -, tõeline tipp oli hoopis see tee, mille käisin läbi selle medalini jõudmiseks.

Annet peab olema, aga tippu viib ikkagi töökus, järjekindlus. Olen lapsest peale suutnud hästi palju tööd teha. Mitte töörohkus ei tapaks mind psüühiliselt, vaid pigem jõudeaeg. Kui mul palju tööd, tunnen end palju paremini kui siis, kui tööd on vähe. Õnneks sellist aega polegi eriti olnud.

Mina ei seostaks seda temperamendiga, ehkki sageli tõesti kiputakse häid tulemusi selle arvele panema. Tuleb mõtestatud ja mõtestatult tööd teha. Ma naudin protsessi, ma analüüsin seda, - mida annab või võtab konkreetne tulemus. Mulle meeldib, kui pean otsima võimalusi takistuste ületamiseks. Ka uisutada ei saa, ilma et sa ei mõtleks, mida sa teed, sest kvantiteet üksi kvaliteeti ei anna. Ja ükski normaalne treener ei hakka pidurdama oma sportlase innukust, algatus- ega mõtlemisvõimet, vaid pigem toetab ja suunab seda. Sest ka sport on looming.

Muidugi, väiksemaid lapsi peab küll rohkem suunama, sest treeningutega alustatakse ju päris mudilasena.

See on võimalus siduda end armastatud alaga võimalikult pikaks ajaks. Ja mina olen seotud selle alaga kogu aeg - ka tööst vabal ajal käivad mõtted treeningute, kooli, õpilaste ja võistluste ümber. Olen fanaatik, maksimalist. Samas annan endale aru, et ka tipptreeneri rollis kaua ei püsi - pereelu jaoks tuleb ka aega võtta.

Kohtusime Calgary mängude ajal banketil. Tantsisime kogu õhtu ja tantsime koos siiani. Oleme partnerid elus, harrastustes ja äris.

Sugulased on enamjaolt küll Moskvas ja sõbrad mööda maailma laiali, aga leidsin siin kiiresti uusi sõpru, toeks olid ja on Allari vanemad. Moskva on hullumeelne linn - liiga palju melu, liiga palju rahvast ja liiga pikad vahemaad. Ei meeldinud mulle ka ei Pariis ega New York ega ükski teine suurlinn, kus olen saanud viibida oma sportlasekarjääri jooksul. Eestis on inimlik, Tallinn veel enam - siin jõuab teha tööd, mõelda.

Kõik ei ole muidugi ideaalne, aga tasapisi on kõik Eestis läinud paremuse poole. Rohkem peaks olema neid paiku, kus lapsed ja ka täiskasvanud saaksid aktiivselt oma vaba aega veeta - siis oleksin veel rohkem rahul. Arvan, et riik ja omavalitsused peaksid enam toetama inimeste selliseid harrastusi.

Ei, klubi veel, aga kool ei olnud eesmärk. See oli rohkem sundkäik. Jää oli nii kallis ja selle rentimiseks ei jätkunud klubidel üksi piisavalt jõudu. Aastal 2001 ühinesid seitse klubi ja nii saigi kool alguse.

Kui aus olla, siis kooli asutamine. Esimesed kaks aastat olid ränkrasked - tööpäevad vaata et 24tunnised. Alustasime Linnahallis. Mitu kooli tegutses samal ajal. Kogu süsteem tuli nullist üles ehitada, põhimõtted paika panna - mismoodi koormust lugeda, grupid kokku panna, normaalne tunniplaan koostada, kuidas palka arvestada, kust üldse raha hankida. Kindlust ei olnud milleski. Tegemist oli era-, mitte munitsipaalkooliga. Palk oli alguses pigem kui mõne mehe taskuraha, probleem oli üldse treenereid leida, tänavalt ju inimesi ei võta. Mina olin siis rohkem ideoloog, ehkki tegin ka paberitööd - seda oli alguses tohutult. Aga leidus siiski veel samasuguseid fanaatikuid nagu mina, Irina Frolova näiteks. Nende abita poleks seda kooli. Praegu töötab koolis kümme treenerit, neli koreograafi ja üks akrobaatikaõpetaja.

Meil on imelised pered, kes selle kõik välja kannatasid.

Võib-olla. Ajasime Allariga samal ajal ka jäähalli asju. Leidsime fantastilised inimesed - Tiina Mõis, Maire Arm ja Andres Koger -, kes tulid jäähallile rahaga taha. Sai hall valmis, tulid teised mured - jää veel kallim kui Linnahallis. Suur laen, mis halli ehitamiseks pangalt võeti, tuleb ju ka tagasi maksta. Aga nüüd on kõige suuremad kivid paigast nihutatud. Linn ka juba toetab meid. Ka lapsevanemate võimalused on täna palju paremad kui viis aastat tagasi.

Samas ei ole kool äri - meie eesmärk ei ole kasumit teenida. Ma ei usu ka hästi, et laste pealt on võimalik rikkaks saada - ma ei usu näiteks, et Tamjärve kool kasumit annaks. Meie eesmärk on eeskätt emotsionaalne kasum. See, mis tuleb läbi sportlaste tulemuste ja selle kaudu toimetulek, sest ükski inimene ei ela ära ainult moraalsest rahuldusest, töö peab andma ka ainelise rahulolu.

See soojendab südant, kuigi kõik ei ole meie kooli õpilased. Meie omadest on kõige kaugemale jõudnud Jelena Glebova, kes osales OMil. Arvan aga, et tõsisemaid tulemusi võiks oodata kõige varem nii aastal 2010, isegi hiljem - 2014.

Parimate grupis on praegu 13 noort. Nende arv tegelikult väheneb, sest mida vanemaks-suuremaks lapsed saavad ja osavamaks muutuvad, seda vähem neid jääle mahub. Sõelale jäävad vaid parimad - maksimaalselt 8. Jää tund maksab 1500 krooni, õppemaks katab kuludest vaid kolmandiku. Sisuliselt väiksemad toetavad tippe. Ja see tähendab, et rohkem kui üht parimate gruppi kool õpetada ei suuda.

Praegu on isegi kergem, sest süsteem töötab. Vara veel uiske varna riputada - nii palju on veel teha.

Ei, pigem mitte. Praegu vanem poeg näiteks mängib jalgpalli ja keskmine tennist. Kas pesamunal ka mõni sportlik kalduvus on, ei oska veel öelda. Kes neist saab, on ikkagi laste enda valida. Kedagi ei saa sundida tegema midagi sellist, mida nad ei taha teha. Mina saan ainult tunnustada ja toetada nende valikut. Tean, kui vajalik on vahel lähedaste toetus.

Mulle meeldib Anna sirgjoonelisus, temperament ja see, et ta on väga sihikindel, kõiges. Ta teab, mida ta tahab, ja teab ka, kuidas sinna jõuda. Paistab, et raskused on ta tugevamaks teinud. Ega tal alguses Eestis kerge olnud - võõras, venelane, kes kõige tipuks veel eestlaste lemmikpoja ära võttis. Aga võib-olla just tänu raskustele ta suutis siin end maksma panna ja leidis oma koha. Mul on väga hea meel, et uisukoolist sai asja - usun, et tänu sellele perekond Eestisse jäigi, töötasid nad ju Allariga vahepeal Norras ning olid sinna ka kodu sisse seadmas.