Toyota Yaris TS ei ole päris see, mis peaks

Välimus on nagu väikeautode sportversioonid ikka - spoilerdamine ja suured veljed. Esimene peaks tähendama seda, et tavaline välimus on saanud märksa sportlikumad stanged ja karbilaiendid.

Sinna juurde kuuluvad loomulikult tavalisest suuremad õhuvõtuavad. Veljemõõt on samuti suuremaks muutunud ja täidab ilusti koopa servast servani ära.

Proovisõidukil olnud Ferrari-punane värv andis loomulikult omajagu juurde, kuid see, mis tehtud, oli tehtud väga hea maitsemeelega ja jättis mulle väga sümpaatse mulje.

Sisu on Yarisel endiselt toyotalikult asjalik. Mingeid olulisi muutusi võrreldes tavamudeliga pole. Endiselt pakuvad istmed head olemist ja armatuur on samuti asjalik. No olgu, ma pole just suurem asi keskele pandud näidikuteploki fänn.

See õhutab seda, et me oleme kokkuhoidlikud olnud ja nii on odavam toota. Mulle ei istu, et ma pean pidevalt armatuuri keskpaika kiikama, et teada, kui kiiresti ma sõidan või kui palju mul bensiini on.

Õnneks on Yarisel ka rooli taga kindalaeka moodi avanev panipaik. Selle klapp avaneb otse üles ja sestap sai seda pidevalt üle tõstetud, et natukenegi kodusem tunne oleks.

Jalaruumi on pisiautos palju ja seda isegi taga istujatele. Loomulikult ei mahu kogu laulupeoseltskond sinna ära, kuid ka pikemad inimesed ei pea valust kiunuma, kui neid sinna suunatakse.

Kapotialune on muutunud vastavalt sportlikule suunitlusele töömahukamaks. Sinna on pandud 1,8 liitrine Dual VVT-i bensiinimootor, mis suudab juhi käsutusse anda 132 hobujõudu. Ei tundu just palju? Õige! Ei ole jah eriti palju ja praeguses võiduajamises hobujõududele peab Toyota konkurentidele kõvasti alla vanduma.

Minek pole ka päris see, mis ta olema peaks või olla võiks. Üheksa koma sekundit nullist sajani pole just see aeg, mida ootaks autolt, mille mudelitähise liideses üks täht peaks tähendama sõna "sport".