Olen avastanud, et mulle meeldivad piirangud, kuigi olen end siiani pidanud parempoolse maailmavaatega liberaaliks. Ilmselt olen hoopis kapisotsialist. Mulle kohutavalt meeldib, et kõrtsides enam ei tohi suitsetada. Ja mulle meeldib Tallinna linnapea Edgar Savisaare otsus piirata 1. juulist Tallinnas alkoholimüügi aega.
See on samm suunas, kuhu kogu Eesti peaks liikuma. Alkoholimüügi paduliberalism ja lootus, et inimesed ise teavad, mis neile hea või halb, on selgelt hävitajalik.
Mis on piirangust kasu? küsivad kriitikud. Pigem ajab veel rohkem jooma, sest ostad hirmuga korraga rohkem. Alguses võib-olla ostadki, hiljem rahuned ja siis juba tarbid vähem. Vaadakem korra ausalt endasse, mitu veinipudelit on meie toidukorvi jõudnud impulsiivostuna. Või kõik need õhtused õlled, mida me justkui ei plaaninudki osta, aga mis seal nii kutsuvalt riiulil sillerdasid.
Mis joomine need õhtused õlled ka on? küsivad nüüd kriitikud, unustades, et kahe lahja õllega manustatakse sama palju alkoholi kui 100 g viinaga. 20. sajand möödus võideldes narkootikumidega, mis varasematel sajanditel olid legaalsed.
Usun, et 21. sajand kulub ränkraskele võitlusele alkoholi kui võimsaima narkootikumiga. Aeg on selle võitlusega ka Eestis alustada.