Mustad teod omavalitsustes

Nad ei vähenda korruptsiooni. Pole kuulnud ühestki juhusest, kui majanduslike huvide deklaratsioon oleks mõnda uurimist abistanud või kohtus tõendusmaterjaliks olnud.

Tingimisi karistada saanud kõrge riigiametniku Ants Mangluse majanduslike huvide deklaratsioonis polnud silpigi sellest, et ta võttis detailplaneeringu kinnitamise eest altkäemaksu. Vaevalt, et pististe võtmise süüdistusega aasta alguses vahistatud Lääne-Viru politseijuhi Ilmar Ojasoo deklaratsioon neid seiku valgustas.

Tallinna tippametniku Ain Valdmanni deklaratsioonist ei selgu, kuidas linnalt ehitushankeid saanud ettevõtted optsioonilepingutega mehele kinnisvara soetasid.

Aasta tagasi ringles võimukoridorides seaduseelnõu, mis vähendanuks deklaratsioone esitavate ametnike arvu 30 000-lt 600-le ja lisanuks deklareerimise loetellu ka kasutatava vara.

Eelmine valitsuskoalitsioon pani asja seisma ning nüüdne on mõista andnud, et võtab seaduse ehk kunagi 2008. aastal vastu. Lugupeetud poliitikud, pole vaja end vaevata. Tippametnikud on õiguskaitseorganite ja ajakirjanduse tähelepanuga niigi hästi kaetud. Probleem on kohalikes omavalitsustes, kus levib onupojapoliitika.

Ükspuha, mis linna või valla me toimetuses lähema vaatluse alla võtame, kõigis on osa kogutud maksudest läinud vallajuhtidega vähemalt kaude seotud firmadele.

Oleme asjaga nii harjunud, et selles on raske midagi uudiskünnist ületavat leida. Peab olema veel midagi, mitte lihtsalt "raha omadele". Järele mõeldes hakkab aga õudne.

Eesti peaks pürgima mitte Euroopa jõukaimaks, vaid maailma avatuimaks ühiskonnaks. Mis kasu on jõukusest, kui sellest üha suurem osa varjatud kokkulepetega laiali jagatakse? Selles ei aita meid ametnike ja poliitikute majanduslike huvide deklaratsioonid, vaid suhtumise muutus. Ja kui suhtumist ei muudeta, siis vahetame inimesi.