Maja metsas ja suvila järvesaarel

Tõesti, tüüpiline Soome maakodu, tihti ka linnaeramu, toob eestlasele esmapilgul kohe meelde Astrid Lindgreni menuraamatu "Bullerby lapsed". Sarnased väikesed majakesed, katused mitme kaldega ja puitvooder võõbatud kas traditsiooniliselt punaseks või siis heledates toonides.

Perekond Packaleni eramu on aga hoopis teisest puust või kui nüüd muidugi piinlikult täpne olla, siis hoopis kivist tehtud. Helsingist veidi üle kolmekümne kilomeetri kaugusel läänes asuv männimetsa peitunud maja meenutab rohkem väikest metsalossi või siis Lõuna-Saksamaalt tuttavaid uhkeid alpimaju.

Hiljem selgub ka tõsiasi, et majaperemees Krister on tõesti ka mõnda aega Saksamaal töötanud. Ta küll tunnistab võimalikke sarnasusi, kuid peab maja eelkõige arhitekti loominguks, kes võis loovusallikaid saada alpiaasadelt või hoopiski ürgsest põhjalast.

Saar on umbes hektarisuurune kaljunukk keset loksuvaid järvelaineid ning sinna pääseb rannast sajameetrise paadisõiduga. Meie aga alustame teekonda järvedevahelisest paadisadamast, sest eelmisel päeval saarele läinud pererahvale tuleb nende kaater järele toimetada.

Kaatriga kulub saarele jõudmiseks kümmekond minutit, kuid veidi pikem sõit saab tasutud kaunite looduspiltidega ning vaadetega kümnetel suurematel ja väiksematel saarekestel paiknevatele suvekodudele.

Ühes paadisadamas seisavad koos uhke kaater ja vesilennuk. "Palju on maatükke ja maju ostnud Vene ärimehed. Ka selle lennuki omanik on üks sealne ärimees. Lennuki saabumise ja lahkumise põrin on ainuke suurem müraallikas siin maises paradiisis," selgitab Krister.

Kui perekond Packalen saare seitsmekümnendatel ostis, elas saarel vanem mees, kes maja taga aedikus jäneseid pidas. "Sealt ka saare nimi, Jänissaari. Hellitavalt kutsume seda ka Pupusaareks," lisab perenaine Leena.

Vana hoone on praeguseks oma koha andnud lihtsale Honka palkmajale, mille palgid toodi kohale praamiga ning mis talgutega kolme päevaga püsti pandi. "Samuti olime harjunud hakkama saama ilma elektrita. Alles mõni aasta tagasi sai saare servale veetud liini majani pikendatud," räägib Leena.

Tema sõnul püütakse saarel olles kõigi tarvilike toimetustega õues hakkama saada. Nii tuleb toit suveköögist, nõud pestakse kausis ja pannakse kuivama maja kõval olevale pikale lauale. Vaid vanamoodne külmik, mis postidele tõstetud maja põranda all rõõmsalt suriseb ja janustele külma õlut pakub, on siin nagu tehnikaime.

Omaette vaatamisväärsus on kaljunukile paigutunud saunahoone, mis Kristeri sõnul olevat pärit sisemaalt ning olnud kunagi kasutusel riideaidana.

"Nii võib selle majakese puitosal olla vanust juba vabalt üle saja aasta. Kuna hoone on saunaniiskusele vastukaaluks korralikult tuulutatud, siis kestab see ilmselt veel päris pikalt," loodab ta.

Õhtul lahkudes aerutab peremees meid paadiga üle väikse lahesopi. Ning kuigi kindel maa saab peagi taas jalge alla, jääb hingesoppi õõtsuma tilluke kadedustunne: nii palju ilusat loodust, rääkimata lahketest inimestest, on raske mahutada vaid ühte päikeselisse suvepäeva.

See, kuidas uus palkmaja saarele püsti pandi, on omaette rääkimist vääriv lugu.

Nimelt toodi kogu palkmaterjal reedel praamiga saareranda ja laevamehed lubasid alusele esmaspäeval järele tulla. Selleks ajaks pidi kogu materjal maha saama.

Selle asemel aga, et kogu puidukraam maha tõsta ja kuhugi ladustada, otsustasid saareomanikud, et koos sugulaste ja sõprade abiga oleks mõttekas palgid kohe oma õigele kohale asetada. Nii ka tehti.

"Tipphetkedel oli kohal tööd tegemas umbes paarkümmend inimest, muidu sai viie-kuuekesi tööd rabatud," räägib Krister. "Kuna palgid olid markeeritud ja korralik projektjoonis ka kaasas, siis toimus majaehitus kui ühe suuremõõtmelise lego kokkupanek."

"Nii et, kui laevamehed esmaspäeval oma alusele järele tulid, vajus neil imestusest suu lahti ja üks meestest hüüdis, et armas jumal, neil juba maja valmis, sest hoonele pandi parasjagu sarikaid peale. Napi kolme päevaga oli korralik palkmaja püsti saanud."

Fotod: Teet Reier