SMS-laenu- ja pandikontor

SMS-laen on tekitanud ühiskonnas palju paksu verd. Laenuandjaid nimetatakse halvustavalt liigkasuvõtjateks, pea iga päev ilmub kuskil mõni kriitiline kirjutis. Kuidas SMS-laenu andjad saaksid end avalikkuse silmis n-ö rehabiliteerida?

See on lihtne.

Esimene samm on luua oma pandimajad.

Kui SMS-laenud tulid turule, tekkis pandimajade omanikel seoses sellega väike mure - äkki võtavad SMS-laenu andjad neilt, väikese inimese kiirlaenuandjailt kliendid ära. Mure mõistetav, sest uuel viisil oli inimestel palju lihtsam mõni tuhat krooni oma arvele saada. Ei mingit pampude tassimist ega paberite määrimist. Aga läks teisiti. SMS-laenu katteks oli kuskilt raha vaja, niiviisi tuli ka pandimajadele uus elu sisse.

Milleks siis jätta oma klient kellegi teise koorida, kui ka teise naha saaks ise võtta.

Tõsi, investeeringuteta ei saa - vaja on ladu, palgata müüja jne. Teine häda idee elluviimisel on tõik, et kedagi ei saa igavesti koorida. Ja kolmas - klientuur on ikkagi üsna piiratud, 35-40 000 ehk tuleb ära. Neid tuleb hoida. Küsimus on, kuidas.

Sellekski on lahendus olemas. Kõrvalleheküljel kirjutab Margo Loor Heateo Sihtasutuse Teisest Võimalusest, sotsiaalsest ettevõttest, mis aitab aktiivsesse ellu tagasi saatuse käes räsida saanud inimesi. Miks mitte siis ka paljaks koorituid?

Teine samm olekski teha koostööd sellise heategevusega - saata kliendid mõneks ajaks kosuma, ja kui nad jalad alla saavad, on neilt jälle midagi koorida.

Kasu kõigile - SMS-laenu andjaile kliendid aegade hämarani, firmade maine paraneb; kogu teenus on saadaval ühest kohast; riik on rahul: maksud laekuvad.