Iraagi sõda on pannud Euroopa raskesse seisu. USA on olnud pikka aega Euroopa kaitsja. Nüüd aga on Euroopa julgeolek nõrgenenud sõja tõttu, millest ta osa võtta ei soovinud.
Kaos Iraagis on tugevdanud Iraani - riiki, mis kujutab endast Euroopale palju suuremat ohtu kui Iraak. Samuti on Venemaa president Vladimir Putin nüüd, kus USA mässab Iraagis, võtnud taas kasutusele Nõukogude Liidu stiilis türanniseerimistaktika. Kas Venemaa oleks muidu julgenud tulla välja ähvardustega suunata oma tuumaraketid Euroopa linnadele?
Sõda on ka kõvasti tõstnud naftahindu, millega USA on suunanud rahavood energiaressursside poolt rikaste Iraani ja Venemaa kaukasse. Kõrged toornaftahinnad teevad Iraanile mugavamaks tuumarelvade ehitamise ning Venemaale väljapressimiste esitamise Euroopale.
Euroopa saab anda vastulöögi sellega, et kehtestab energeetikatarbimisele kõva maksu. Sellega väheneks ühelt poolt energiatarbimine ning teiselt poolt alaneks naftahind maailmaturul. Kuna toornaftaga kaubeldakse USA dollarites ja dollar on euro suhtes langenud, on Euroopa tarbijad hinnatõusust seni kergesti pääsenud. Energiamaks võikski olla ligikaudne võrdne selle 33 protsendiga, mis euro on dollari suhtes tõusnud.
Euroopat aitab selle sammu tegemisel tugev keskkonnakaitseliikumine ja see, et eurooplased ei võrdsusta rahvuslikku julgeolekut sõjaliste kulutustega. Nad mõistavad, et Venemaa ja Iraani tulude äralõikamine muudaks maailma palju turvalisemaks kui veel üks allveelaeva- või lennukikandja.
Muidugi ei tuleks otsus Euroopas kaitsekulutusi tõsta lihtsalt, sest see tähendaks valulikku sotsiaalkulutuste kärpimist.
Asja aitaks lahendada see, kui energeetikamaks kehtestatakse asendusmaksuna - paralleelselt uue maksuga peaksid vähenema tööjõu- ja tulumaksumäärad, nii et valitsuse kogutulud jääksid samale tasemele. See suurendaks julgeolekut ja toidaks ühtaegu ka majanduskasvu.
Autor: Melvyn Krauss