Kindel tagala pensionifondist

Riikliku pensioni ehk pensioni esimese samba järgi arvestatakse iga töötaja palgast 33 protsenti sotsiaalmaksu, millest 13 protsenti läheb ravikindlustuseks ning ülejäänud 20 protsenti makstakse välja praegustele pensionäridele. Kuna Eesti elanikkond vananeb, aastaks 2040 ennustatakse, et pensionäre on sama palju kui töötajaid, ei ole selline süsteem jätkusuutlik.

Et tulevikus probleeme vältida ning igale inimesele hea vanaduspõlv kindlustada, peavad kõik, kes sündinud aastal 1983 või hiljem liituma 18aastaseks saades pensioni teise samba ehk kohustusliku kogumispensioniga. "Kohustuslik" kõlab küll ähvardavalt, kuid tegelikult toob süsteem, mis peale Eesti kasutusel teisteski Euroopa riikides, näiteks Lätis ja Poolas, tulevikus ainult kasu.

Kui esimese samba süsteemi järgi läheb teenitud palgast maha arvatud summa teistele inimestele, siis kogumispensioni järgi pannakse 2 protsenti igaühe, kes pensionifondiga liitunud, palgast kõrvale. Veelgi parem on see, et riik lisab sellele omakorda 4 protsenti sotsiaalmaksu arvelt. Tegemist on rahaga, mida te muidu kunagi ei näeks. Seega investeeritakse 6 protsenti iga kogumispensioni teise sambaga liitunu teenitud brutopalgast pensionifondidesse.

Kui suureks igaühe pensioniraha paisub, oleneb juba majanduse käekäigust, pensionifondi riskiastmest ning fondihaldurist.

Nimelt sõltub pensionifondi riskiaste sellest, kas investeering koosneb võrdselt võlakirjadest ja aktsiatest või peamiselt võlakirjadest. Mida enam on fondis aktsiaid, seda agressiivsemalt raha kasvab, liikudes järsemalt üles-alla kui madalama riskiastmega fond. Vastavalt riskiastmele nimetatakse fonde progressiivseks, tasakaalustatuks ning konservatiivseks.

Tasub meeles pidada, et kui enne 18aastaseks saamisele järgneva aasta 1. jaanuariks pole endale sobiv fond valitud, valib selle riik ise. Valikust võib aga tulevikus aga väga palju oleneda.