Täna ajaloos: Kurskilt ei pääse keegi

Peale selle kuulus ta ka maailma suurimate tuumaallveelaevade hulka (kõrgus on võrreldav viiekordse paneelmajaga, pikkus 155 meetrit). Paraku lõppes laeva teekond varem kui planeeritud, sest 12. augustil 2000 juhtus midagi, mis aluse koos 118 meremehega Barentsi meres märga hauda viis.

Mis siis ikkagi juhtus? Et tegemist on Venemaa ja eriti veel Venemaa relvastust puudutava küsimusega, siis ei edenenud uurimine just kuigi ladusalt. Venelaste esimeseks reaktsiooniks oli süüdistamine. Näiteks peeti õnnetuse põhjustajaks kokkupõrget USA allveelaevaga.

Seismograafid üle terve Põhja-Euroopa registreerisid aga kaks paariminutilise vaheajaga toimunud plahvatust, millest teine oli oluliselt tugevam ning võrdus umbes 3-7 tonni trotüüli plahvatusjõuga. Hiljem on ka venelased tunnistanud Läänes levinud arvamust, et probleem oli vigases torpeedos, millest eraldunud vesinikperoksiid põhjustas plahvatuse.

Algselt keeldus Venemaa teiste riikide abipalveid vastu võtmast ning ilmselt seetõttu väidavadki just nemad, et allveelaevas viibinud meremehed surid väga kiiresti, mistõttu ei oleks kiirustamisest nagunii mingit kasu olnud.

Ilmselt see aga päris nii ei olnud, sest hiljem on leitud esialgses plahvatuses ellujäänud ohvitseri Dmitri Kolesnikovi märkmeid, kuhu ta muuhulgas kirjutas ellujäänud meremeeste nimed.

Osa meestest võis olla elus veel isegi paar päeva peale plahvatust, sest neil olid kasutada abivahendid, mis eemaldasid keemilise reaktsiooniga õhust süsinikdioksiidi ning eraldasid hapnikku. Iroonia seisneb aga selles, et needsamad superoksiidipadrunid võisid nad lõpuks ka tappa, sest nende kokkupuutel mereveega tekib tulekahju, mis neelab õhust viimasegi sinna jäänud hapniku.

Kümme päeva pärast allveelaeva põhjaminekut, 21. augustil 2000 ehk täna seitse aastat tagasi teatas hilinenud päästemeeskond, et ellujäänuid Kurskil enam ei ole.