Muutused süsteemis elab gümnasist üle omal nahal

Uku: Varem oli veerandi lõpus vaja hinded üle vaadata ja selgeks teha, mida vaja teha. Nüüd on osades koolides kasutusel kursustesüsteem, mis peaks aitama vältida pinge kogunemist veerandi lõppu.

Ekke: See on hea, ained lõpevad eri ajal ja nii saab koormuse kogu aasta peale ära jaotada.

Uku: Idee on väga hea, aga süsteem ei tööta veel hästi ja tekitab veidi segadust. Õpetajad on harjunud vana süsteemiga ja panevad ikkagi oma tööd mingite kindlate perioodide peale, õpilasel pole aga täit selgust, millal mingi hinne välja tuleb. Aga ehk mõne aasta jooksul hakkab süsteem korralikult tööle.

Mattias: Süsteemi mõte on selles, et nii palju kui on nädalas tunde, on aastas ka kursuseid. Selle võrra saad rohkem või vähem hindeid ning kõikide kursuste peale pannakse kokku üks koondhinne. See teeb asja keeruliseks. Mina läheks hea meelega tagasi veerandite süsteemile.

Uku: E-kool annab hinneteseisust väga hea pildi, see on minu jaoks kõige mugavam.

Mattias: Aga ta võiks paremini töötada. Olen aru saanud, et süsteem on tihti maas, vahel mõtleb ise asju välja. Algusest peale on seal olnud sellised alamasjad nagu tunniplaan, mis lihtsalt ei tööta. See oleks kõige lihtsam asi, millest abi oleks.

Kaisa: Õpetajad ei ole vist nii ära harjunud e-kooliga kui õpilased. Nii võibki avastada, et sul on töö keset juunit.

Liis: Kui midagi on e-kooli süsteemis sassi läinud või üleliigset, nt neli mitterahuldavat hinnet järjest päevade peal, on hinnete parandamine e-koolis omaette kunst. Sageli kannavad õpetajad parandatud hinded e-kooli alles veerandi lõpus.

Kaisa: Kui õpetaja eksib ja paneb kogemata vale hinde, siis e-koolis kajastub see nii, nagu õpilane oleks teinud tööd järele ja seda parandamas käinud.

Mattias: Nii võikski e-kool jätta õpetajale vabamad käed, süsteem loeb automaatselt iga parandatud hinde õpilase parandatuks.

Uku: Päris tihti on vaja ka vanematele seletada, mis selle hindega oli, kas see on parandatud hinne või eksis õpetaja.

Uku: Eesti haridusest rääkides on suurim probleem õpetajate puudus, mille sügavam põhjus on selles, et ühiskond ei oska õpetajaid hinnata. Uues koalitsioonileppes on kirjas, et nendele õpetajatele, kes lähevad väikesesse kohta, tahetakse anda tagastamatu stardiraha 200 000 krooni.

See näitab probleemi olemasolu - inimesed ei taha minna väiksematesse kohtadesse õpetama. Eestis valitakse endale õpetajaamet siiski missioonitundest, töö on tõesti peaaegu 24 tundi päevas ega lõpe koolis.

Liis: Paljude õpilased mõtlevad, et õpilastel on kõige suurem koormus ja õpetajad lihtsalt õpetavad tunnis.

Ei saada aru, et ka õpetajatel on tohutu koorem peal. Kui noor õpetaja tuleb kooli, panevad õpilased ta proovile. Mitmed õpetajad ei ole suutnud seda taluda, ehk selle pärast on ka noori õpetajaid vähe.

Uku: Üle poole õpetajatest on pensioniealised.

Kaisa: Aga koolid hoiavad neist kinni, sest pole uusi võtta.

Uku: Väga paljud õpetajad ongi täiskohaga ühes ja poole kohaga teises koolis ka. Kuna palk on nii väike, peavad nad mitmes kohas olema. See on müstika, kuidas üldse leitakse koolidesse õpetajaid. Kui aasta või kaks tagasi kandideeris eesti keele õpetaja erialale Tallinna ja Tartu ülikoolis kokku viis inimest, otsustati seda eriala mitte avada. Kõik lähevad advokaatideks või ärijuhtideks.

Uku: Tänapäeval vajab õppiv laps haridussüsteemilt hoopis midagi muud kui 20 aastat tagasi. Tema jaoks pole õpetaja automaatselt autoriteet, õpetaja peab ennast tõestama. Meelde jäävad õpetajad, kes on laheda karakteriga.

Oluline on see, et neid huvitaks õpilase käekäik. Pead nägema, et inimene on oma ainele pühendunud. Sellest jääb meie koolisüsteemis vahel vajaka.

Tuleks proovida teha oma ainet natukenegi huvitavamaks, et õpilane ise kaasa rääkida ja mõelda saaks, mitte sööta talle ette vihikutäite kaupa faktimaterjali.

Kaisa: On liiga palju õpetajaid, kes panevad tunnis pelgalt konspekteerima. Kuulad-kirjutad ja ei mõtle kaasa.

Uku: Mõnus on see, kui sulle õpetatakse fakte, aga kontrolltöös lastakse natukene arutleda. Faktitöö on küll lihtne - viskad faktid paberile ja korras, aga kasu on sellest, kui arutled, miks asjad on üht või teistpidi.

Kui õpetaja loob keskkonna, kus õpilane saab mõelda ja oma arvamust avaldada, on see väga positiivne.

Kaisa: Peale selle harjutab see kirjutama ja arutlema.

Mattias: Teema teeb huvitavaks, kui raamatutarkuse kõrvale räägitakse ka sisulist juttu juurde. Mentaliteet, et saaks vaid kontrolltööks õpitud, levib aga ka õpilaste seas.

Uku: Mulle ei meeldi. Küsimus on selles, kas õppida kirjandust või kirjandit kirjutama. Koolides drillitakse õpilasi kirjutama nii, nagu lõpueksamil on vaja. "Gulliveri reisides" hinnati poliitikuid selle järgi, kes kõige paremini üle pulga hüppas. Kirjandiga on sama moodi. Noorte küpsuskirjandi taset mõõta selle järgi, kuidas ta kirjutab ühte žanri, kirjandit, on sama, kui kergejõustiku maailmameistriks määrata see, kes kõige kaugemale hüppab ning mitte arvesse võtta jooksu ja muud. Kaldun nende poolele, kes eelistavad eesti keele mitmekülgsemat testi.

Teine asi on matemaatikaeksam. Ühel aastal on see kohutavalt raske, saad alla arvestuse tulemuse, sinu tahtmine nt majandust õppima minna läheb raisku.

Pead ootama ja järgmisel aastal uuesti eksami tegema või valima mingi muu elukutse. Praeguse seisuga olen sisseastumiseksamite poolt.

Kaisa: Või siis muuta riigieksameid! Palju on räägitud matemaatika riigieksamist, et see on absurdselt raske. Inimesed, kes ei ole endale valinud matemaatikakallakut ja saavad vähem tunde, peavad tegema eksami, mille ülesanded võrduvad olümpiaadiraskusega.

Mattias: Päris paljud ained algavad nii, et selgeks teha see, mis lõpueksamis vaja läheb. Viimased aastad on ained üles ehitatud ainult sellele, et saaks lõpueksami heale hindele ära teha.

Koolis võiks aga õpetada palju keerulisemalt matemaatikat, füüsikat, keemiat, mis läheb võrreldamatult huvitavamaks. Sellesse ei peaks väga palju süüvima, aga asjadest nagu relatiivsusteooria hüpatakse üle.

Kas inimene seda mõistab, pole üldse tähtis. Nii tekiks rohkem neid inimesi, kes tahaksid kõrgtasemel füüsikaga tegeleda.

Uku: Probleem on selles, et õpetajate erinevus on suur, kui vaadata kooliti matemaatikaeksamite tulemusi. Asi pole selles, et õpilased oleks nii palju nõrgemad ja poleks võimelised loogiliselt mõtlema, vaid tõesti selles, kui hästi õpetaja on õpetanud neid mõtlema ja ülesandeid lahendama.

Mattias: Samas ei saa haridussüsteemi tuua klauslit, et pead õpilased õpetama mõtlema.

Uku: Need õpetajad, kes inspireerivad, on lahedad karakterid, oskavad oma ainet huvitavaks teha, on kogunenud parematesse koolidesse.

Ei tea, mida peaks tegema. See probleem on ühiskonnas sügavalt sees, et õpetajad ei taha minna väikelinna õpetajaks. Esiteks on õpetajaamet niigi karm ja raske. Teiseks - mida ma seal Vinni-Pajustis teen.

Kaisa: Selle tagajärjel lähevad ka õpilased nendesse koolidesse, millel on kuuldavasti parem maine. See on nõiaring.

Liis: Nende õpetajate kõrval, kes tõesti püüavad luua erinevaid seoseid, on ka neid, kellel sellist eesmärki pole. Mõeldakse oma kitsas kastis, et nii nagu ma õpetan, peavad nad oskama ja teistmoodi ei olegi vaja teada.

Kaisa: See on sellepärast nii, et inimesed lähevad õpetama mingil teisel põhjusel, mitte selleks, et nad tahavad olla head õpetajad. Või nad on oodanud midagi muud ja siis on pettunud ja kibestunud.

Uku: Me elame nii muutuvas maailmas. Nad peavad harjuma asjadega nagu e-kool ning igavesti muutuvad õppekavad, õpilaste teistsugused nõudmised.

Ajad on muutumas, see paneb õpetajad ka surve alla. Praegused 6.-7. klassid ei püsi absoluutselt paigal, neil tuleb tund täiesti teisiti üles ehitada kui praegusele gümnaasiumile viis aastat tagasi. Tund tuleb palju põnevamaks teha, info hoopis teisiti edasi anda.

Kaisa: Iga õpetaja peab oma ainet esimeseks. Pead tegema valiku, mis on sinu jaoks kõige tähtsam.

Mattias: Koormus on tegelikult suur. On küll seadusi, palju võivad seljakotid kaaluda ja palju töid võib olla, kuid sellest vaadatakse mööda.

Liis: Öeldakse, et see pole kontrolltöö, vaid tunnikontroll. E-koolis aga kajastub see erinevalt öeldust ikkagi arvestusliku hindena.

Mattias: Lugesin kusagilt, et kodused tööd ei pidavat tõstma hariduse kvaliteeti. Ometi võtab koduste ülesannete tegemine kaks tundi. Lisaks olen koolis kaheksa tundi. See on üle mõistuse. Ei jää aega magamiseks või eluks. Ma valin magamise.

Kui kooli oleks vähem, oleks õpilastel rohkem aega lugeda, tegeleda teiste intellektuaalsete tegevustega. Sellest oleks rohkem kasu, kui vaieldava kasuteguriga kodutöödest.

Uku: Meie bioloogiaõpetaja on välja öelnud, et see on nagu täiskohaga töö, teeme tunnis tsipa efektiivsemalt tööd, las õppimine jääb kooli. See on tervitatav suhtumine.

Mattias: Ülikoolis ka ei anta koduseid ülesandeid. On suured kontrollid ja eksamiperiood. Kes õpib, see õpib. Nii on palju parem.

Uku: Hästi tore, kui saaks endale rohkem aineid valida. Räägitakse küll, et omandate algteadmisi sellest ja sellest, aga kui küsid oma isa käest, kas ta mäletab, mis ta 12. klassis füüsikas õppis ja kas tal seda vaja läks...

Mattias: Astusin gümnaasiumis reaalklassi, aga sain ühe aastaga aru, et ma ei taha enam süvendatult reaalaineid õppida.

15aastaselt inimeselt ei saa oodata, et ta teeks mõistlikke otsuseid oma tuleviku kohta.

Uku: Süsteem võiks seda paindlikum olla: kui teed vale valiku, võiks võimalus valida lisaaineid selle võrra suurem olla.

Uku: Olen poolteist aastat olnud teadnud, milliseid eksameid ma teen. Olen umbes välja mõelnud, kuhu ma lähen - sotsioloogia, psühholoogia, filosoofia, politoloogia, kusagile sinna poole.

Pärast 12. klassi olen mina üks neist, kes võtab endale vaba aasta. Üritan maailma ja selle kaudu ka iseennast avastada ning selgemaks mõelda, mida ma tahan.

Ei tahaks minna esimesse ettejuhtuvasse kõrgkooli, kuhu sisse saan. Pärast olen õppelaenuga tasulisel kohal ja tegelikult valitud eriala mulle ei meeldi.

Mattias: Ma tahaksin tegeleda mõtlemisega, aga sellist ametit nagu filosoof pole olemas. On olemas võimalus, et hakkad esseistiks.

Uku: Kui saaks ainult selle järgi valida, mis meeldib, siis läheks filosoofiat või poliitfilosoofiat õppima. Aga tänapäeva ühiskonnas on vaja raha ja raha selle ametiga ei saa. Ei oska nii õigesti mõelda, et mul ei ole vaja maist vara.

Mattias: Sul ei ole seda vaja, aga sul on sellest parem tunne.

Uku: Raha annab aega.

Kaisa: Ja võimalusi. Olen enda jaoks püstitanud kaks võimalust, mis on kardinaalselt erinevad - psühholoogia ja juura. Üks on see, millega ma tahaks tegeleda ja mis annab erinevaid võimalusi ka töövalikul. Teine on see, mis eeldatavasti kindlustab suure palgatšeki.

Uku: Saad raha, et tegeleda vabal ajal sellega, mis sulle meeldib.

Liis: Tallinna ülikoolis olid kursused noortele, kus valisin massimeedia kursuse. Ma ei jõudnud kursust küll lõpuni käia, kuid teemast sain ülevaate ja tunnen, et seda tahan ka edasi õppida.

Kaisa: On vähe neid, kes võtaksid vaba aasta, kui nad ei tea, mida nad tahavad. Ühiskond on peale surunud skeemi, et algkool, põhikool, keskkool - kõik tuleb läbi käia.

Uku: Töö, kodu, naine, auto, koer, laen.

Ekke: Samas - kas üldse ongi vaja teada keskkooli lõpuks, mida sa teha tahad. Õpid mingil erialal ja töötad pärast teisel. Sellest ei pruugi sa midagi kaotada.

Mattias: Ikkagi, kui lähed ülikooli, pead valima eksamid.

Ekke: Aga sa ei vali oma elu. Sellest ei sõltu see, mida sa tulevikus teed.

Mina otsustasin umbkaudselt juba põhikooli lõpus ära, mis suunas ma lähen. Läksin Reaalkooli õppima. Teen reaalainete riigieksamid ära ja siis otsustan. Ma ei muretse selle pärast, kas valin ülikoolis täpselt õige eriala.

Tundub nii, et isegi kui sa esialgu eksid oma valikuga, saad sa ikkagi elus hakkama. Kui on piisavalt tahtmist ja pealehakkamist, saad teha, mida tahad.

Autor: Kadri Tamm