Osanike leping säästab ummikseisust

Seadusega on ühingu omanike vahelised suhted küll reguleeritud, kuid seda on tehtud vaid minimaalselt, arvestamata valdkonna eripära ja konkreetseid isikuid.

On kuhjaga teemasid ja küsimusi, mida seadus ei reguleeri. Niikaua kui omanikevahelised suhted sujuvad ja eesmärgid ning soovid kattuvad, probleeme ei ole.

Nukramaks muutub olukord siis, kui eesmärgid, soovid ja tulevikuvisioonid enam ei kattu. Siis on suureks abiks omanikevaheline (aktsionäride- või osanikevaheline) leping, mis reguleerib omanike suhteid personaalsemalt ja täpsemalt kui seadus.

Erinevates olukordades võivad lepingu eesmärgid olla pisut erinevad, näiteks 50/50 osaluse puhul on üheks olulisemaks küsimuseks, kuidas lahendada olukord, kui osanikud ei suuda osanike otsust vastu võtta, sest mõlemale kuulub 50 protsenti häältest ja nad hääletavad erinevalt.

Praktikas aitaks lepingus sisalduv nn push and pull kokkulepe. See näeb ette, et ummikseisu tekkides on poolel õigus teha teisele poolele väljaostupakkumine, millega teine on kohustatud nõustuma või tegema omapoolse, kuid kõrgema vastupakkumise.

Vastastikuste pakkumiste esitamine jätkub seni, kuni jõutakse müügitehinguni. Sellega tagatakse, et ühing jätkab normaalset tegutsemist, samuti on piisavalt arvestatud kõigi omanike huve.

Loomulikult on konkreetsemate kokkulepete saavutamine rätsepatöö. Võibki öelda, et selliste lepingute üheks peamiseks eesmärgiks on võimalike ummikseisude kiire ja õiglane lahendamine.

Kõige soovitavam on sõlmida omanikevaheline leping juba ühise ettevõtte moodustamise ajal või isegi enne, kuivõrd nimetatud teemasid läbi arutades võib selguda palju olulist tulevase partneri visiooni kohta. Teisalt ei ole mitte kunagi hilja teha õiget tegu, kuid hiljem võib kokkuleppele jõudmine olla lihtsalt veidi keerulisem.

Autor: Jürgen Valter