Hoonepiirete õhupidavus ei ole vaid energiatõhususe probleem, sellega on seotud ka sisekliima kvaliteet, tuuletõmbus, niiskustehnilised probleemid, hallituse teke, niiskuse kondenseerumine, ventilatsioonisüsteemide toimivus, müraprobleemid, tuleohutus jmt.
Välispiirde soojapidavus peaks olema selline, et energiakaod seina kaudu oleksid võimalikult väikesed, samal ajal aga ei tohiks seinakonstruktsioon olla liiga kulukas ja see peaks olema hoonele sobiv. Tasakaalu leidmine soojapidavuse ja kulude vahel ei ole kerge, kuid abiks on kehtestatud normid, millega arvestada.
Soojakaod akna ruutmeetri kohta on üle seitsme korra suuremad kui välisseinal. Eriti suured on soojakaod suurte aknapindade puhul, mida moodne arhitektuur praegu küll soosib.
Soojakadusid saab vähendada energiasäästlike akende paigaldamisega, kus klaaspakettides kasutatakse üht või kaht selektiivklaasi ja täitegaasina argooni või krüptooni. Energiasäästlikud aknad on üldjuhul kolme klaasiga kas ühe- või kaheraamilised.
Hea soojapidavusega akende sisepind püsib ka külmade ilmadega soe ning selliste akende alla pole tarvis paigaldada küttekehi. Energiasäästlike akende soojusjuhtivustegur on ligi kaks korda parem kui tavalistel akendel.
Energiasäästlik maja ehitatakse võimalikult tihe, et soojakaod oleksid väikesed.
Energiasäästliku maja puhul kasutatakse mehaanilist ventilatsiooni, kus õhu sissepuhe ja väljatõmme toimub ventilaatoritega. Lisaks juhitakse väljatõmbeõhk läbi soojusvaheti, milles väljatõmbeõhus olev soojusenergia kantakse üle sissetulevale õhule.
Selline soojusvahetiga ventilatsioonisüsteem kasutab ära 50-60% väljatõmbeõhu soojusest, soojuspumpa kasutades veel rohkemgi.
Sellise ventilatsiooni rajamisega on võimalik vähendada kogu maja soojakadusid ligi 25%. Niisiis oleks see kõige suuremat energiasäästu andev investeering.
Autor: Artur Froš