Uudised
22. november 2007 kell 22:00

Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Firmakingituste komme Eestis alles arengujärgus

Nõukogude ajal ärikingitusi ei tuntud ja populaarseks muutusid need paar aastat pärast taasiseseisvumist. Ka tollal esines väga eriilmelisi kingitusi, mis vastasid ettevõtte iseloomule. Samas saab rääkida ka ärikingikultuuri üldistest suundadest.

"Tundub, et igasuguse pisinänni osakaal oli varastel üheksakümnendatel suurem kui praegu," nendib EMT avalike suhete juht Kaja Pino.

Pino sõnul oli mobiil ja kõik sellega seonduv tollal nii kõva sõna, et selle elitaarsus väärtustas kindlasti ka kõige tavalisemat logoga plastmasspastakat.

Ühe huvitava kingitusvaldkonnana tuletasid pikema staažiga kolleegid Pinole meelde, et iseseisvuse algusajal olid üldpopulaarsed meened näiteks firmalogoga tuhatoos ja välgumihkel.

"See oli ju aeg, mil kontorites, ajalehetoimetustes ja mujalgi töölaudade taga veel suitsetati," meenutab Pino. "Praegu oleksid EMT-l sellised meened küll täiesti välistatud, sest me edendame tervislikku eluviisi ja toetame rahvasporti."

Tollaste ja tänaste kingituste võrdlemisel ütleb graveerimistööde ja rinnamärkide valmistamisega tegeleva Heinari Töökoja juhataja Heinar Ivanov, et suund on järk-järgulise unikaalsuse suurenemise poole. Kümmekond aastat tagasi olid toodangus rohkem moes firmasümboolikaga lipsunõelad jms.

Postimuuseumi juhataja Aive Küngi sõnul läksid Eesti Postis logodega esemed moodi 1990. aastate keskel. Algul valmistas iga maakonnakontor oma suveniirid, ühtse sümboolika kasutamine muutus kohustuslikuks alles 2002. aastal.

Ajas tagasi vaadates tõdeb Küng, et postisümboolikaga esemed ilmusid esmakordselt 1988. aastal Tallinna peapostkontori 350. juubeli puhul. Siis ilmus teemakohane trükis, valmistati logoga pastapliiatseid, kalendrialuseid ja dokumendimappe.

"Varasemal ajal osteti firmakingitusteks samuti kunstiesemeid, mida tavaliselt kingiti kas külalistele, teisele kollektiivile või valitsusasutuste esindajatele," meenutab Küng.

Mõne ürituse puhul valmistati rinnamärke, vimpleid ja logoga klaase, mida töötajatele kingiti.

"Eesti Põlevkivis valmistati tolle aja kingitused peamiselt käsitööna," võtab kokku suurettevõtte kogemuse PR-projektijuht Erle Hallik. Näideteks huvitavamatest kingitustest toob Hallik kaevurikirkad ja -lambid, vaskgravüürid, praktilised kaminatarvikud ja šašlõkikomplektid. Kuid kingiti ka elektrilisi mõõteriistu, tööriistakomplekte ning raamatuid. Halliku kinnitusel oli tollaste kingituste osatähtsus sama suur kui praegugi.

Dolomiitmeene juhataja Heiki Lukk ütleb, et 15 aasta taguse ajaga kõrvutades suuri muutusi polegi. Ka praegu tellivad firmad, asutused, kultuuri- ja spordikollektiivid oma logoga dolomiidist tooteid.

"Vahe on selles, et praegu on kõige nõutumaks dolomiidist kellad firmasümboolikaga või spetsiaalse tekstiga," räägib Lukk.

"Nähtavasti leitakse, et kellade puhul on tegemist praktilise esemega."

Nõukogude aja lõpus ja iseseisvuse alguses anti firmakingitustena suveniire, reklaamkinke hakati tegema 1990ndate algul.

Täpselt ei ole selge, mis ajast saab firmakingituste ajalugu Eestis hakata arvestama. Heikki Plooman Reklaamkingieksperdist ütleb, et kui tema oli 1994. aastal reklaamkingituste müügimees, siis reklaammeeneid oli Eestis hakatud valmistama umbes aasta-poolteist tagasi.

Ploomani sõnul müüdi 1990ndatel seda, mida saada oli. Tootekatalooge oli kaks - Gifts ja Promotion. "Sortiment hakkas suurenema aastast 1995. Valik ja kauba liikumise kiirus on pöördvõrdeline tänapäevaga," ütleb ta.

Tollal oli neli levinud kinkekella tüüpi - püstise läbipaistva klaasiga elektroonilise tablooga lauakell, püramiidikujuline lauakell, millel logo pöörles sekundiosuti asemel ja lisaks klapiga reisikell.

Nõukogude ajal oli vähe firmakingitusi. "Ilmselt kingiti Tarbeklaasi vesipildiga morsiklaase ja ARSi nahast külalisteraamatuid," oletab Plooman. Ta lisab, et see kõik oli siiski suveniiri tasemel.

ASi Standard turundusassistent Kadre Spitz ütleb, et tol perioodil oli puudus kõigest - kingitustest, teenusepakkujatest, materjalidest, ideede teostajatest.

"Tihti kannatas hea idee just toote materjalide tõttu," lisab Spitz.

Ta toob 1980. ja 1990. aastate kingituste näiteks auaadressid firmade tähtpäevadeks, mis olid tehtud käsitsi, kalligraafias ja ARSi nahkkaante vahel, Marati firmasärgid, logoga mütsid, Norma firmakandikud, firmamärgid ja ürituste märgid ning vimplid.

Autor: Riho Paramonov