Vaja ettevõtja ja riigi panust

Ehkki Eesti on teinud taasiseseisvumise järel suure hüppe edasi, mis avaldub rahva elujärje paranemises ja elanike suuremas kindlustundes, ei ole Eesti riik arenenud Euroopa riikidele oluliselt järele jõudnud. Eesti majandusedu taga on peamiselt laenudega turgutatud sisenõudlus, mis pole jätkusuutlik majandusstrateegia. Meie majanduse tootmisstruktuuris pole piisavalt kõrgtehnoloogiat, meil on Euroopa riikidega võrreldes kõrged tootmiskulud ja madal tööviljakus.

Senini on meie tööjõud olnud odav ja välismaised firmad on investeerisid siia meelsasti. Eesti roll sellises rahvusvahelise tööjaotuse mudelis oli teha mahukat tööd, ent suurema kasumi võttis siiski välismaine emafirma. Maarjamaale jäi töörõõm, kuid ehk oli seegi arendav, sest õppisime töötama tulemuslikult. Eestlane omandas töövõtteid ja sai kõhu täis.

Praeguses n-ö pehmelt maanduva majanduse olukorras tegevusetult oodata on kurjast, sest meile edu taganud tegurid on kadumas: odavat laenuraha enam sisse ei tule ja ka palgatase on oluliselt tõusnud, mistõttu mõnes valdkonnas toodame näiteks hiinlastest kolm korda kallimalt. Tartu Ülikooli majandusprofessor Urmas Varblane on toonud näiteks Eesti toiduainete tootmiskulud võrreldes Aasia riikidega, mis olid 2006. aastal 140% Aasia riikide omast ning on praegu juba 260%.

Nõnda oleme mõnest ekspordinišist välja tõrjutud ning loodusliku valiku põhimõttel osa ettevõtteid suleb uksed, osa kolib Aasiasse või orienteerub ümber. Tekib tööpuudus, tõusevad sotsiaalkulutused.

Keerulises seisus on Eesti töötlev tööstus, sest see ei saa jätkata seniste toodetega. Miks muidu jääme arenenud riikide tööstusest maha 4-5 korda. Häda on selles, et teeme vaid allhanget. Hiina majanduse masstoodanguga meie konkureerida ei suuda, pigem tuleks orienteeruda Põhjamaade turule, kus saame ka allsektoris mobiilselt täita spetsiifilisi nõudmisi. Selleks aga peab majandusharude vahel muutuma tööjõuhulk.

Paljudes peamiselt siseturule suunatud ettevõtetes, nt toiduainetetööstuses, ei saa tööviljakust oluliselt tõsta. Samas masina- ja elektroonikatööstuses oleks võimalik luua suuremat lisandväärtust inimese kohta. Kui madala lisandväärtusega ettevõtetes on palju hõivatuid, viib see kumulatiivse tootlikkuse alla.

Kindlasti peaksid firmad tegema tõhusamat tööd välisturu uuringuteks. Samuti peaks paranema meie nõrk insenertehniline baas tootetehnoloogia juurutamisel. Hariduses tuleks väärtustada reaalainete osa, mis soodustaks majandushariduse arengut. Koolitustellimus tuleb suunata ametnike ettevalmistamiselt inseneride koolitamisele. Tehnikaülikooli õppejõudude sõnul on praegused tudengite uurimistööd suunatud rohkem siseturu vajadustele, mitte aga globaalmajanduse uurimisele. Tuleviku ettevõtjad tuleks panna laias plaanis mõtlema välismaa lektorite kaasabil.

Tehnikaülikoolis peaks olema tööstusharudele orienteeritud laborid, kus riiklik finantseerimine oleks orienteeritud sellele, et neist saaksid tugistruktuurid Eesti tööstusharudele.

Eesti majanduse struktuurimuudatuste näitemudeliks on kujunemas arengufondi tegevus. Arengufond toetab 100 miljoni krooniga kuni kuut läbilöögivõimelist ärimudelit, mis on suunatud reaalse ärilise väljundiga eksportturgudele, kus on hoomatav tõsine turupotentsiaal. Riigi areng on edukas olles tasakaalupunktiks, kus ühel pool on ettevõtete ja teisel pool riigi panus.